Kaukaasias on suurvõimud – erinevalt Läänemere kandist – läbi aegade pidanud probleemide lahenduseks lihtsat ärajagamist, kirjutab Sulev Kannike värskelt ilmunud Diplomaatias.
Sulev Kannike: elust mägedes ja mererannal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viie aastaga on ehmatus ja 2008. aasta sõjaga seotud emotsioonid taandumas ning saab küsida – kas Gruusia ja Eesti saatuse võrdlemisel on mõtet ka siis, kui lülitada välja kõik ajastuomased poliitilised tegurid? Kui püüda selleks unustada konkreetsed võimuoperaatorid (Mihheil Saakašvili vs. Vladimir Putin), ideoloogilised konfliktid (erinevate natsionalismide kokkupõrked) ja laiem väärtuskonflikt (demokraatia ja autokraatia vastasseis, suhted ELi, NATO, USA ning Venemaa vahel)? Selline lähenemine ei peida mingit kavaldamist. Kui ükskõik millisest konfliktist taandada emotsioonid, väärtused, ideoloogiad (isegi tsivilisatsioonid oma vastasseisudega) ning sõjalis-poliitiline konkreetika, jääb lauale paikkonna geopoliitiline skelett.
1. Kaukaasia ja Läänemere piirkonna luustik
Nii Kaukaasiat kui Läänemere piirkonda ja eriti selle idakallast iseloomustab asjaolu, et suhteliselt väike territoorium on läbi aegade olnud erinevate isandate tallata, nende vallutus- ja võimutsemisiha sihikindla väljavalamise kohaks. Seetõttu on ahvatlus paralleele otsida kahtlemata olemas ning üht-teist väärtuslikku selgub ka taolistest võrdlustest.
Kuid regionaalsete suurtoimetajate motivatsioon ja ahastama panevad teod on võimalik kõrvale jätta ning alustada teemasse süüvimist hoopis tagantpoolt, s.o tulemusest, milleni võimurid ja anastajad eri ajalooperioodidel võrreldavates regioonides on jõudnud. Sel juhul esindavad Kaukaasia ja Läänemeri üpris erinevaid kohapealse jõutasakaalu kehtestamise mudeleid. Võime neid nimetada vastasseisu ja jagatud kontrolli mudeliteks.
Vastasseisu mudelit järgivates regioonides tegutsevad nii suured kui väikesed piirkondlikud jõud maksimaalse kontrolli kehtestamise printsiibi alusel: regionaalse domineerimise krooniks on territoriaalsed vallutused, mida maksimeeritakse; ühtaegu ollakse konfrontatsioonilised ka teisejärgulistes vaidlusküsimustes. Taolist regiooni iseloomustab marionettriikide ja -režiimide olemasolu läbi ajaloo, mis on tunnistus sellest, et otseste vallutuste võimatuse puhul on järgmine eelistus olnud piirkonna jagamine selgeteks mõjutsoonideks.
Jagatud kontrolligaregioonis on olud seadnud suurvõimude tegevusele raamid ning sundinud silmas pidama mitte maksimaalsete, vaid pigem mõõdukate eesmärkide saavutamist. Emotsionaalsed ambitsioonid on surutud tagaplaanile ja eesmärgiks saab poliitilis-sõjalise vetoõiguse hankimine/säilitamine selliste arengute suhtes, mis ohustavad konkreetse riigi esmatähtsaid huvisid regioonis. Teisejärguliste huvide osas ollakse valmis tegema kompromisse ning satelliitriikide olemasolu regioonis on pigem erand kui reegel. See tähendab, et selgete mõjutsoonide asemel kontrollitakse regiooni kriitilisi punkte kokkulepetega, millest osa võivad olla isegi mitteformaalsed. Rõhutame, et ka see mudel ei välista territoriaalseid vallutusi. Kuid vallutused jäävad tavaliselt piiratuks ning muutuvad (ükskõik, kui agressiivne on olnud algne impulss) lõpuks piirkondliku vetoõiguse rõhutamise, mitte piiramatu domineerimisiha vahendiks ning väljenduseks.
Nende kriteeriumide alusel on riikide käitumine Läänemere regioonis ajaloo kestel enamasti järginud jagatud kontrolli malli. Näiteid selle kohta võib leida igast Läänemere ajaloo perioodist, alustades faktist, et kõiki Läänemere kaldaid pole kogu ajaloo vältel vallutanud ükski suurjõud. Liivi sõja aegadel piirkonnas tekkinud Rootsi, Taani, Poola, Püha Saksa-Rooma Keisririigi ja Venemaa rivaliteedi mudel on põhijoontes (vahelduvate osalistega) jätkanud toimimist kuni külma sõjani ja isegi selle ajal. Muidugi on vahepeal peetud sõdu nii maal kui merel ning sõdadel on oma loogika. Kuid rahuaja naastes on ikka ja taas ka detailide tasemel võimalik leida näiteid, millele on raske paralleele tuua Kaukaasiast: olgu selleks Ahvenamaa küsimuse reguleerimine ja rohked lepingud alates 1809. aastast, Eesti ja Soome poolt vabatahtliku 5 + 5 meremiili laiuse rahvusvaheliste vete koridori võimaldamine Soome lahel tänapäeval või finlandiseerumine ja hilisem vaidlus selle olemuse üle, mis peegeldab siinkandi mõjutsoonide poliitika ähmasust.
Nii eristub meie kant Kaukaasiast. Seal on suurvõimud läbi aegade pidanud probleemide lahenduseks lihtsat ärajagamist. See poliitika kristalliseerus lõplikult külma sõja ajal, mil riigipiirid aeti sedavõrd teravselgelt Türgi/NATO ja NLi vahelt läbi, et isegi mõjutsoone polnud vaja. Ekspansiivne piirkondlik domineerimisiha, paindumatus ka teise- ja kolmandajärgulistes küsimustes ning «võitja võtab kõik» põhimõttest lähtumine on jäänud seda regiooni painama tänini. Tarbetu on lisada, et see ei kehti ainult Venemaa suhtumise ning toimetamise kohta. Igaüks leiab vaevata sama malli kordumise näiteks Armeenia-Aserbaidžaani, Gruusia-Abhaasia jne jne suhetes.
Jagatud kontrolliõiguse mudeli elujõul ümber Läänemere on rida geograafilis-poliitilisi põhjusi ja põhjuste otsimine suunab meid tagasi merele (vt punkt 2). Seevastu Kaukaasia regiooni omapära – vaatamata Musta mere lähedusele – on sügavalt kontinentaalne. See taandub tõsiasjale, et Venemaa poolt vaadatuna ei ole võimalik Kaukaasia mägedest alla laskuda samm-sammult. Sealt on võimalik ainult käkaskaela alla kukkuda, kusjuures põrutus võib olla nii suur, et 21. sajandi riik leiab end tagasi surutuna Moskva vürstiriigi strateegilisse ruumi.
Pilk geograafilisele kaardile selgitab Venemaa hirmude tuuma. Väljapääsu Kaspia, Aasovi ja Mustale merele saab Venemaa pärast Nõukogude Liidu lagunemist kaitsta vaid püsides Kaukaasia ahelikul ja eelistatult nihutades piiri selle lõunanõlvale. Mägedest allatulek ei sea käärivate islamiusuliste autonoomiate keskel ohtu mitte ainult Krasnodari, väljapääsu Mustale merele ja ligipääsu Volga suudmele ning Astrahani. Söakamad kirjutajad (George Friedman) on arvanud, et sunnitud lahkumisel Kaukaasiast võib tagasilöögi poliitilis-sõjaline inerts tähendada piiri veeremist üle tasandiku 500–600 km põhja poole. See tooks Venemaa piiri ja kaitsejoone teise, niigi tundliku pudelikaela juurde Ukraina ja Kasahstani vahel. Linnulennul on Luganskist (Ukraina) Volgogradini ja kohe Volga taga algava Kasahhi piirini omakorda ainult ca 400 km. Nii tähendaks Venemaa jaoks tema nõustumine mõju vähenemisega Kaukaasias riskimist geostrateegilise hirmuunenäoga[i]. Eelneva tõttu pole sisu ka mõnikord esitatud spekulatiivsel võimalusel jagada Tšetšeenia kaheks, s.o mägi- ja tasandikuosaks näiteks mööda Tereki jõge. Veidi värvi juurde lisades võiks väita, et geopoliitiliselt saab Venemaa enne loobuda Siberist kuni Uraalini kui taganeda Kaukaasiast välja. Paraku tähendab Venemaa hirmuunenäo vältimine meie Gruusia sõpradele sama koledat tegelikkust.
Poliitiline paindumatus ja konfrontatsioonivalmidus ka väikestes küsimustes on Kaukaasias seega ajaloolis-geograafiliste olude funktsioon ja mitte kuigivõrd osaliste vaba valiku või poliitilise moraali küsimus. Siin ei kehti kuidagi analoogia Läänemere-äärse olukorraga. Kuni Peterburi jääb püsima, võib Venemaa lubada endale lahkumist Balti rannaribalt – nagu ta seda rohkem kui kord on teinud – ning jääda ikkagi Peeter I ja mitte suurvürst Vassili III aegsetesse piiridesse (Ivan IV vallutas Astrahani 1556). Raske on oletada, kas siinsed valikud oleksid võimalikud ka ilma Peipsi järve kui loodusliku piirita. Kuid õnneks on tšuudide(l) piirijärv olemas.
Eraldi teema on vastasseisu mudeli eelistamine julgeolekukeskkonnas toimuvate muudatuste tõlgendamisel. Julgeolekupoliitika ajamine on paranoilise alatooniga tegevus, sest traagiliste üllatuste vältimiseks eelistatakse riske enam üle- kui alahinnata. Seepärast võib – näiteks – jagatud kontrolliga alal (mõõdukas) usaldus ja läbipaistvus kaduda kaugelt varem kui tegelik tasakaal seda eeldaks. See võib juhtuda ka regiooniväliste sündmuste mõjul. Nii tõlgendatakse Eestis, Lätis ja Leedus pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda õppusi Zapad, Iskanderi rakettide paiknemist regioonis, regulaarselt tõusvat ning hääbuvat kumu taktikalisest tuumarelvast Kaliningradis jne praegu rohkem vastasseisu loogikat järgides kui teise võimaliku variandi – Venemaa poolt oma regionaalse vetojõu paikaloksutamise – võtmes.
2. Merede peremehe hinnaline sõprus
Läänemere piirkonna geograafia annab jagatud kontrolli mudelile täiendava võimenduse. Selleks on vaba mere ja vaba meresõidu (hilisemal ajal rahvusvaheliste vete) ajalooline tähtsus piirkonna poliitika ja saatuse kujundamisel. Vastupidiselt pole Must meri maismaa (ja eriti mägimaa) teravate konfliktide leevendaja rolli kuidagi kandnud. Musta mere enda saatus on olnud erinevate kontinentaalsete huvide ja Vahemere vahekordade määrata. Bosporuse väinade staatus pole võrreldav Taani väinadega ning visalt jõus püsiv 1936. aasta Montreux konventsioon on selle fakti juriidiline kinnitus. Kuid Läänemere ääres (siin enam sarnaselt Vahemere rannikule) on merelt ja maismaalt tõusvad huvid tekitanud märkimisväärse uue sisuga ristjõu. Saab väita, et vaba meri on meie kandis toiminud mõjutsoonide poliitikale vastasmärgiga faktorina.
Seetõttu on eriti Eesti saatuse kaalukeeleks läbi aegade olnud regioonis/maailmas domineerinud merejõu huvi Läänemere idakalda vastu. Kui selline huvi on olnud olemas, siis reeglina on merelisel ülemjõul võimalus olnud idakalda autonoomiat ja separaatsuse-püüdlusi ka toetada. Kinnitust sellele saame Hansa Liidu ja tema laevastike tähtsusest Eesti- ja Liivimaa ajaloos, Inglise laevastiku saabumisest Tallinna 1918. aasta detsembris ning USA toetusest Balti riikide iseseisvusele pärast 1991. aastat. Ühes Läänemere sopis paikneva Eesti, Läti ja Leedu toetamise tõsiseltvõetavus olnuks oluliselt väiksem, kui USA laevastik ei oleks maailmamere valitseja[ii].
Kõik eelnimetatud näited ühtivad harvade iseseisvuse hetkedega meie ajaloos[iii]. Pole vist vaja imestada, et omal kombel kajab arusaamine Eesti lootuste ja Eesti asukoha seotuse sellest nüansist vastu ka rahva (ala)teadvuses. Nii deklareerib tuntud laulurida esimese asjana «jää vabaks, Eesti meri...» ning «valge laev» (ja mitte «valge ratsanik» või «helesinine tank») on pärast prohvet Maltsveti aega saanud Eesti võimsaimaks poeetilis-poliitiliseks kujundiks.
Täna on Eesti Vabariigi sõjalaevastiku esmaülesanne hoida ohu korral juurdepääs meie sadamatele miinivaba ning diplomaadid on valvel, et ükskõik millist ettekäänet ei kasutataks Läänemere sulgemiseks[iv]. Ühtaegu on vältimatu, et pikaajalisi Eesti julgeoleku prognoose tehes jälgime, mis toimub kaugematel meredel ja admiralide maailmas. Esiteks seetõttu, et kuni USA jätkab maailma domineeriva merejõuna, on oma alus ametliku Washingtoni väidetel, et USA maavägede arvuline vähendamine Euroopas on kompenseeritav USA laevastiku võimekusega.
Teiseks võib sõja- ja tsiviillaevastike arendamise võidujooksu uus etapp põhjapoolkeral kätte jõuda jäävaba Arktika avanedes, mis võib toimuda järgmise põlvkonna jooksul. Läänemeri ja selle kaldad saaksid sel juhul uue geopoliitilise tähenduse. Viimase täpse sisu üle võib teoretiseerida, kuid tõenäoliselt jõuavad uute jõuvahekordade virvendused Arktikast siia pigem kiiremini kui aeglasemalt. St vähetõenäoline on võimalus, et mereriikide (ja tulevaste mereriikide) kogu tähelepanu koondub edaspidi Euraasia põhjapiirile ning Läänemeri suigub pikka roosasse geopoliitilisse unne.
Seostatult (või sidumata Arktika probleemidega) kuulub enam-vähem ulme valdkonda võimalus, et näiteks Hiina tõuseb järgmise 30 aasta jooksul maailma juhtivaks merejõuks. Aga kui (ükskõik milline) uus hegemoon maailmameredele ilmuks, tuleb Läänemere idakalda uue vahetuse julgeolekupoliitikutel kõvasti ajusid ragistada, kuidas teda siduda ning peibutada olema siitkandi tasakaalu tugiisikuks. Nagu eelnenud võimsad mereriigid seda rolli vahelduva eduga on täitnud.
Ja lõpetuseks ning veel põlvkond edasi vaadates – täna on üpris võimatu ennustada, kas tulevaste kosmosejõudude peremehed võiksid kunagi asendada ajaloolist merelise liidri rolli meie piirkonnas. Aga igaks juhuks peaksime peale merelise horisontaali ka vertikaalse tee kosmoseookeani vaba hoidma ning «suurte» vaidlused raketikaitse teemadel peidavad juba täna seda aspekti. Valge (kosmose)laev peab vajadusel jõudma ka saja ja kahesaja aasta pärast meie lastelasteni ning kindlamini ja kiiremini, kui tema eelkäija siniseid laineid mööda Soome lahe suudmesse.
[i]Kogu kirjeldatud ohuala katab Vene Föderatsioonis praegu eraldi (Lõuna) sõjaväeringkond, mis viitab riskide selgele teadvustamisele.
[ii]Nimelt sellisest tõsiseltvõetavusest jäi puudu 2008. aasta sõja ajal Musta mere suletuse tõttu.
[iii]Rääkimata muinasajast, mil «idakalda viikingid» püüdsid ise vahetevahel Läänemerel võimutseda.
[iv]NL tegi külma sõja jooksul usaldusmeetmete tõhustamise sildi all Balti mere riikidele korduvalt ettepanekuid, mis oleksid viinud selle mere sulgemiseni teistele laevastikele. VF on seda traditsiooni jätkanud ning ei ole juhus, et esitatud nn mere-CSBMde (maritime confidence and security building measures) suhtes on iga kord kõige suuremat umbusku üles näidanud USA ja Balti riigid.