Juhtkiri: tülisambast lepitussambaks
22. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast aastakümneid kestnud arutelusid, viit konkurssi ning mitmeid tülisid on Vabadussõja võidusammas lõpuks valmis saanud. Täna hilisõhtul avatakse Tallinnas Vabaduse väljakul monument kõigile Eesti vabaduse eest seisnuile. Võidupüha eelõhtul, mil võidust Võnnu lahingus möödub 90 aastat, ei saa teisiti, kui meenutada tänutundega Eesti eest võidelnuid, kellest ligi 5000 Vabadussõjas oma elu jättis.
Eesti tänu kuulub vaieldamatult ka neile rahvastele ja riikidele, kelle abita oleks Vabadussõja lõppu märkiv, 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuleping olemata jäänud: põhjanaabreile soomlastele, kes tulid Eestile appi suurima vabatahtlike hulgaga – 3500 mehega; Suurbritanniale, kes julgestas laevastikuga Eesti rannikut; USA-le, kes aitas meid varustada vajaminevaga; taanlastele ja rootslastele, kes vabatahtlikena appi tulid.
Märgilise tähtsusega on, et neil raskeil päevil ei võidelnud Eesti lipu all vaid eestlased, vaid ka baltisakslased, juudid ja venelased. Selle kõrval näib võidusamba üle toimunud diskussioone vaadates, et kipume unustama olulise ja keskenduma pisiasjadele.
Kus ajaülesed väärtused kohtuvad ajas muutuvate isiklike maitse-eelistustega, on arvamuste lahknemine kerge tekkima. Loodetavasti annab valminud sammas meile põhjuse ajutised erimeelsused unustada. Ehk oleme argiprobleemide ja -tülide keskel hakanud vabadusse suhtuma kui enesestmõistetavusse. Kuid elades maailmas, kus demokraatlik mõtteviis ei ole omane sugugi kõigile riikidele, ei tohi me unustada, et vabadus on habras ning selle hoidmiseks on vaja kõigi meie ühist soovi ja tahet.
Võidusamba otsas olev Vabaduse Rist sümboliseerib II liigi 1. järgu aumärki, kõrgeimat autasu isikliku vapruse eest Vabadussõjas. See seni välja andmata tunnustus saab täna antud kõigile eestimaalastele, kes aegade jooksul on Eesti iseseisvust kaitsnud – olgu siis relva või sõna jõul.
Kui relvad jäävad meie lootuste kohaselt minevikus vabaduse eest peetud võitlustesse, siis sõna jõudu on tundnud kõik need, kes vabaduse eest Balti ketis seisid või laulvas revolutsioonis oma hääle kuuldavale tõid; need, kes õpetajate või lapsevanematena on uut põlvkonda vabadust hindama kasvatanud, ja need, kes on nii Eestis kui piiri taga meie ajaloo kohta selgitustööd teinud. Nii saab kindlusega öelda, et tänunimekirja võib lisada iga hingelt eestimaalase nime.
Saagu sellest tülisambana sündinud ettevõtmisest Eesti lepitussammas, mida vaadates ei meenuks mitte samba saamislugu saatnud lahkarvamused, vaid vabaduseihalus, mis meis aegade kiuste säilinud on.