/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Ametiühingud üritasid streiki. Jah, natuke seda ju mõnel pool oli ka. Vaid kaheksa protsenti töötajaskonnast ühendavad ja üksikutes valdkondades nähtavamalt tegutsevad ametiühingud – niisugused nad meil on – ei suuda oma sõnumeid endiselt kuigi edukalt edastada.
Tegelikult on töövõtjate esindajaid vaja. Sotsiaalpartnerina valitsusele, seadusandjale, ettevõtjale. Just tasakaalustava tegurina. Sest kui läheb vastupidi ja kõik vihid laotakse ühele poolele, läheb kaal lõpuks ümber. Nagu juhtus kuulsate USA autoettevõtetega, mida ühel hetkel enam kui tahes võimekas tegevjuht poleks suutnud reorganiseerida. Iga Detroidi teksade ja ruudulise särgiga mutrivillu oli end kindlustanud priske hüvedepagasiga. Uus töölepinguseadus võiks iseenesest töötaja esindusorgani arengut Eestis soodustada. Võiks.
Taastatud demokraatia, mille me paarikümne aastaga oleme püsti pannud, püsib viimase ajani mitmes mõttes õhukesel kultuurikihil. Institutsioonid lihtsalt pole suutnud – või neil ei lasta – normaalseks kujuneda, mistõttu ühiskond kaldub pidevalt kreeni nagu laev, mille last trümmis korralikult kinnitamata.
Võtame või hiljutise rahvastikuministri ametikoha kaotamise. Usun täiesti, et töö üle võtvad ministeeriumid ülesandega hakkama saavad, kuid keegi ei ole adekvaatselt selgitanud, miks oli sellist kohta üleüldse vaja luua, kui see on tegelikult tühine poliitiline peenraha.
Kui hakkame seljankast komponente ükshaaval eraldama, siis supp on ju endiselt söödav. Või keedame lõpuks ainult kirvest ja nimetame sedagi seljankaks? Võib-olla – kui hästi järele mõelda – pole meil vaja ka liikluspolitseid või maksuametit?
Sel nädalal juhtusin uudisteagentuuri BNS korraldatud seminari kohvipausil vestlema hea kolleegiga, kes üsna nukral ilmel tõdes umbes nii, et võhm hakkab otsa saama. Ka temal, ühel parimal Eesti ajakirjanikul. Kahjuks pole see üksikjuhtum, vaid järjekordne sarnane kogemus.
Asi pole internetis. Valge ajakirjanduse piir ei jookse võrguväljaande ja paberlehe vahelt. Küsimus on professionaalsuses – tasakaalustatust, fakte ja eetikat austavates, oma rolli tajuvates ajakirjanikes. Ehkki meediakontakte on igal inimesel enam kui kunagi varem, on ajakirjandus paljuski ajude äravoolu tõttu haavatav ja teatud tüsedad jõud ei säästa energiat ega (maksumaksja) raha, püüdes seda marginaliseerida.
Mul on üks veendumus. Ja nimelt see, et läänelik demokraatia vajab teatud institutsioone, õieti ei saa nendeta eksisteerida. Ning üks neist on ka vaba ajakirjandus. «Ja nüüd võite mu suu kinni siduda,» nagu ütleb ühes pildiloos karikaturist Olimar Kallase koomiksikangelane.