Barrot: Euroopa ning sisserändajate ja pagulaste küsimus

, Euroopa Komisjoni asepresident
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jacques Barrot
Jacques Barrot Foto: Reuters / Scanpix

Sisserände- ja varjupaigaküsimused erutavad paljude Euroopa kodanike meeli. Nendele olulistele teemadele tähelepanu juhtimisel tuleb aga iga hinna eest vältida kolme ohuallikat. Esiteks kujutab ohtu negatiivne ettekujutus rändevoogudest, mida süvendab praegune majanduskriis. Niisugune suhtumine võib kaasa tuua endassepöördumise ja isegi ksenofoobia. Euroopal on aga sisserändajaid vaja, et vältida demograafilist katastroofi, mis ähvardab meie majandust ja sotsiaalkaitsesüsteeme.


Teine oht on ajada segi sisserändajad ja varjupaigataotlejad. Segadust suurendab Euroopasse saabuvate sisserändajate erinev taust ja eesmärk. Ei saa panna võrdusmärki majandusmigrandi ja pagulase vahele, kes põgeneb oma kodumaalt sõja või vähemuste vastu suunatud vägivalla tõttu. Kolmas oht tuleneb eksiarvamusest, et rändevoogude ja varjupaigaõiguse haldamisega seotud küsimusi on võimalik lahendada riigi tasandil, ilma tiheda Euroopa-sisese koostööta. Rändepoliitika killustamine on piirideta Schengeni alal absurdne. Nimetatud kolme riski vältimiseks on Euroopa Liit juba kümme aastat rakendanud ühist poliitikat, mis hakkab nüüd ka vilja kandma. Siiski ei ole me veel täielikult adunud, kui suure sammu me Prantsusmaa eesistumisel vastuvõetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktiga edasi astusime. Komisjoni juhtimisel ja tänu minister Brice Hortefeux' sihikindlale tööle ühendavad kõiki 27 liikmesriiki nüüd ühised põhimõtted. Edasi tuleb asuda tegudele.

Olen kogu oma energia pühendanud solidaarse ja vastutustundliku Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitika kujundamisele ning esitanud selleks mitu õigusakti ettepanekut. Vaadelgem näiteks solidaarsusel põhinevat kohustust pakkuda varjupaika. Leppimise tulemusena tekkinud Euroopa Liidu ülesanne on tagakiusatuid vastu võtta. Seda eeldab inimväärikuse, sallivuse ja vabaduse austamine, mis on üheks liidu alustalaks. Aga selline solidaarsus peab olema kahesuunaline. Ühelt poolt solidaarsus pagulastega, kelle vastuvõtmise tingimusi tuleks parandada kõikides liikmesriikides ja kelle suhtes tuleks tulevikus kohaldada ühtset menetlust. Teisalt aga liikmesriikide solidaarsus: tuleks aidata riike, kes on oma geograafilise asendi tõttu jäänud suisa pagulaste laviini alla. 400 000 elanikuga Maltal on varjupaigataotlejate arv kasvanud ühe aastaga (2007-2008) 100 protsenti. Kui Euroopa keskmine varjupaigataotluste arv on 0,5 taotlust 1000 elaniku kohta, siis Malta puhul on see arv 9. Olen teinud ettepaneku Dublini määruse läbivaatamiseks, et juhul, kui sellel riigil, kus varjupaigataotleja oma taotluse esitas, ei ole taotluste rohkuse tõttu enam võimalik temaga nõuetekohaselt tegelda, saaks varjupaigataotleja kasutada oma õigusi ka mõnes teises liikmesriigis. Kahjuks on aga mitu liikmesriiki selle määruse läbivaatamise vastu, kuigi Euroopa Parlament on sellele oma täit toetust avaldanud. Ometi on vaja välja töötada vabatahtlik programm, mille alusel pagulasi Euroopas tasakaalustatult jaotada. Solidaarsusega peab kaasnema ka vastutustunne rändevoogude haldamise eest. See eeldab, et Euroopa ning pagulaste päritolu- ja transiidiriigid juhivad rändevooge kooskõlastatult. Ebaseadusliku rände kooskõlastatud juhtimise aluseks peaks olema aktiivne võitlus kuritegelike võrgustike vastu, kes kasutavad ära inimeste ebasoodsat olukorda, piiride tõhusam valvamine, mis eeldab Frontexi vahendite suurendamist, ja tagasivõtulepingute sõlmimine, mis on väärika tagasipöördumise eeltingimus. Ebaseaduslik sisseränne kahjustab seaduslike sisserändajate integratsiooni - valdkonda, kus Euroopas tuleb niigi veel kõvasti tööd teha. Kuid eelkõige tähendab see iga üksikisiku tragöödiat. Alates 2002. aastast on hädapäraste meresõidukitega Vahemerd ületada üritades elu kaotanud vähemalt 4000 inimest.

Me peame kiiresti alustama dialoogi Ida- ja Põhja-Aafrika riikidega, kust enamik sisserändajaid oma teekonda alustab või läbi reisib. Hinnanguliselt ootab Liibüas praegu piiri ületamise võimalust ligi 2 miljonit inimest. Viimasel siseministrite nõukogu kohtumisel rõhutasin ma kiiret vajadust luua Vahemere lõunakalda riikidega palju tihedamad koostöösidemed, et võidelda tõhusamalt inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate vastu ning luua varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks ja kaitsmiseks rahvusvahelistele normidele vastavad tingimused. Sellel teemal tuleks pidada rahvusvaheline konverents, mis võiks toimuda Tripolis ajal, kui Liibüa on Aafrika Liidu eesistujariik. Vastutustundlik rändepoliitika tähendab ka seadusliku sisserände juhtimise kooskõlastamist Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel, nii et mõlemad pooled sellest kasu saavad. Selline süsteem, millest võidavad kõik, peaks andma Euroopale võimaluse kasutada teatava aja jooksul seaduslike sisserändajate oskusi ja tööjõudu. Viimased omakorda naasevad oma kodumaale uue kogemuse võrra rikkamana. Nõukogu võttis hiljuti vastu ettepaneku anda kvalifitseeritud töötajatele nn sinine kaart. Järgmistel nädalatel kavatsen ma esitada uued ettepanekud direktiivide kohta, mis käsitlevad hooajatöötajaid ja tasustatud praktikante. Peame veenma oma partnereid selles, et mõlemasuunaline ränne on kasulik kõikidele pooltele.

Hinnanguliselt teeb Euroopa Liit Aafrikale aastas rahaülekandeid 80 miljardi euro väärtuses, mis ületab ligi kolmekordselt ELi antava arenguabi. See näitab, et kahesuunalist liikumist ei ole sugugi lihtne saavutada. Siiski on äärmiselt oluline vältida ajude väljavoolu kolmandatest riikidest ja nende oskustööjõu lõplikku kaotust. Euroopa sissrände- ja varjupaigapoliitika nõuab senisest palju aktiivsemat dialoogi kolmandate riikidega, kes peavad mõistma, et Euroopa ei suuda kõiki avasüli vastu võtta. Eelkõige aga peavad nad endale aru andma sellest, et nende inimressursside kaotus seab nad kokkuvõttes üleilmastumise kontekstis ebasoodsasse olukorda. Eurooplased peavad ühtaegu nii väljendama oma solidaarsust päritolu- ja transiidiriikidega kui ka kutsuma neid üles vastutust jagama. Selline poliitika eeldab mõistagi, et arenguabi tuleb siduda rändevoogude kooskõlastatud juhtimisega. Ilma selleta ei ole võimalik leida humaanset ja tõhusat lahendust rändevoogude suurenemisele, millest on kujunenud üks 21. sajandi suurimaid probleeme.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles