Ideoloogiasekretär laulab «Ai-tšihh, ai-tšahh …»

EÜE ajalugu ja inimesed, kes seda tegid, on sama kirev kui sümboolika, mis maleva tegemisi ilmestas. Foto: illustratsioon raamatust

EÜE oli allveelaev, mis püüdis sukelduda ühiskonna pealispinnalt kuhugi päris iseolemuse sügavustesse.

Mu ees on Tiit Pruuli 560-leheküljeline teos «EÜE jälg. Pildikesi üliõpilasnoorsoo elust». Raske ja kobakas, oma kaks kilo. Kahtlemata kaalukas panus meie lähiajaloo mõtestamisse. Ümbrispaber kirju nagu pühademuna, mida ehivad Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) loendamatute rühmade loendamatud embleemid. Metsikult loovust, ropult vaimukust! Kirev mitmekesisus, kuid kokkuvõttes ometi täpne ülevaade ühe ajastu avamisel.

On asju, mille kallale minek ripub õhus. EÜE olemuse avamine kuulub kindlasti nende hulka. Võiks koguni öelda, et seda tehakse praegu just parajal ajal.

«EÜE jälg» oleks nagu koostatud nii ratio- kui ka emotio-inimestele ja need eri adressaatidele kirjutatud osad pole eraldi peatükkidesse sahteldatud, vaid teineteise sisse põimitud. Ratio-osa võiks kanda siis mõttelist pealkirja «... jälg», siia arvaksin ma maleva poliitilise tagapõhja avamise.

Pruuli haarab kohe härjal sarvist ning alustab juba eessõnas nende loendamatute pumaagade (seletuskirjade – toim) pealkirjade esitamist, mis on koostatud võimuorganeis. Oi, milline tohutu virvarr kõikvõimalikke otsuseid NLKP, ÜLKNU, EKP ja ELKNÜ keskkomiteedes! Seltsimeestel oli kont, mida närida – oma kabinettides sai tähtsat tööd teha.

Raamatus on tähelepanu all EÜE suhted nn üleliidulise ehitusmalevaga, mille olemasolust meie maleva liikmed polnud vist kuulnudki. Veel vähem teati, et ollakse üks osa sellest. EÜE juhtkond oli kilbiks, võttis agaramate ja vähem agarate kummardustega Moskva suunas löögi enda peale.

Pruuli raamat annab hea ülevaate sellest, mis asi see malev oli ning kes kõik sellega seotud olid, ent vaeb ka maleva eetilist olemust. Seega ka üleliidulise komsomoli ustava võitlussalga Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu eetilist olemust. Mida näiteks öelda selliste peatükkide pealkirjade peale nagu «Küll on tore ehitada kommunismisambaid»? Kas ainult iroonia? Aga toredus vastab ju tõele... Ja midagi muud ehitada polnudki kui need sambad...

EÜE olemuse avamiseks on kasutatud ühe malevalegendi Andres Aderi (rohkem tuntud Zassa hüüdnime all) kujundit – EÜE oli allveelaev, mis püüdis sukelduda ühiskonna pealispinnalt kuhugi päris iseolemuse sügavustesse.

Pruuli kirjeldab esimesi mõrasid stalinistlikus tsementühiskonnas, mis tegid maleva võimalikuks. Juba tuntud ajastumärkide kõrvale lisatakse Balti üliõpilaslaulupidu Tartus 1956. aastal, välismaalt raadiolainete kaudu kohale jõudnud rock’n’roll’i kõrvale tuleb veel tvist.

Milliseid nõmedaid aruandeid pandi malevlased täitma! Rühmale, regioonile ja eriti keskstaapi. Kui palju käis poliitlektoreid, kui palju tehti kohalikele heina. Pane kirja! Nende täitmisega õpiti slikerdamist, vajalikku oskust diktatuuriühiskonnas tõusmiseks. Seda kasutades valmistasid kokkuleplaslikumad malevajuhid endale ette sooje kohti komsomoli-, partei- ja ministeeriumide liinis.

Olid ajad... Pruuli kirjutab, et tulevane EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär laulis rühmaõhtutel metsavendade hümni «Ai-tšihh, ai-tšahh, ai-tšahh, ai velled, me metsavennad, eestlased!». Ja mitte ainult tema, vaid suur osa malevast, kui mitte kogu malev oma eksisteerimise jooksul, seda rohkem kui veerandsajandi jooksul.

Pruuli teeneks jääb, et ta on orienteerunud selles otsuste, ankeetide, infobülletäänide jm lõpmatus rägastikus ning esitab oma kontseptsiooni. Hinnang antakse ka TRÜ (Tartu Riikliku Ülikooli) komsomolikomitee tegevusele, ja see on soodne.

Tsiteeritakse Marju Lauristini ja Siim Kallast, kes mõlemad, teineteisest vist sõltumatult, näevad eraldi artiklites toonases komsomolitegevuses kultuuri- ja poliittiiba. Esimese vastu on kahtlemata sümpaatia, aga teise vastu?

Raamatus vaetaksegi üleliidulise komsomoli ustava võitlussalga, Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu eetilist olemus. Eks igaüks tõmbab lubatavuse piiri umbes sinna, kus ta ise oli. Kes jäi ainult oktoobrilapseks, eks see peab kõiki pioneere, komnoori, malevlasi ja parteilasi reetureiks, kes jõudis NKLP liikmeks ütleb, et parteistki oli kasu.

Kahtlemata hakkab kunagi EÜEd vaagima akadeemilinegi ajalookäsitlus ning eeltöö selleks on nüüd tehtud. Ja kindlasti mitte üksnes akadeemiline käsitlus. Veel rohkem huvitub kunagi (ja ilmselt märksa lähemas tulevikus) EÜEst mentaliteediajalugu ja selleks on tehtud selle raamatuga eeltööd rohkemgi.

Kuidas siis elasid nn nõukogude noored tegelikult? Sellest loeme raamatu «... Pildikesi üliõpilasnoorsoo elust» osast, emotio-määratud osast. Saame teada loendamatutest südantliigutavatest ja kentsakatest vahejuhtumitest, keelatud viinast ja keelamata armastusest ning eelkõige lihtsalt pulli tegemisest.

Kuidas mitme põlvkonna noorte eestlaste veri vemmeldas. Ja kui tihti oli seegi seotud poliitikaga. Ajaleht oli poliitikat täis, ajalehelugejad kajasid vastu. Loomulikult hoopis teises helistikus. Helistikus, mida võiks ehk koguni vastupanuks pidada. Vahest passiivsemaks, kui mõni austusväärne dissident oleks tahtnud, kuid pea tullepanek pole just kõige viljakam tegevus.

Kui palju inimesi on nimepidi nimetatud? Peenes trükikirjas indeksiosa on kolmetulbaline, seitse lehekülge pikk. Kokku umbes tuhat kakssada nime, enam-vähem kõik, kes vähegi silma paistsid. Ja ka need, kes esile ei pürginud. Nii et tulevased elulugude kirjutajad, EÜE-raamat on teie jaoks kohustuslik kirjandus! Siit saate teada, mida see või teine persoon tegi siis, kui ta veel ei olnud kuulus ja tähtis.

Raamatu väljatulek oli täpselt ajastatud EÜE kokkutulekuga Pärnus. 3000 malevlast tähistas poolsajandi möödumist esimesest töösuvest. Pange tähele – ma ei ütle «endist malevlast». On isegi raske öelda, kas raamat põhjustas kokkutuleku või kokkutulek raamatu.

Ka mina olin kohal – polegi eriti piinlik praegu kirjutada, et rongkäigus mööda Rüütli tänavat Vallikääru laululavale ilmus mu silma pisar.

Kas keegi küsib veel, oli malev õige või halb asi? Meeleliigutus annab vastuse.

Vallikäärus oli mul vestlus teeneka malevlasega, kelle nimi esineb indeksiosas 28 korda. Tema küsis, kas varsti tulevad meil ka nuhkide kokkutulekud? Nostalgia viib inimesed kokku. Seal räägitakse, et meie olime ikka head nuhid, teised olid halvad nuhid.

Hea nali, aga vastus on selge. Ja just see, et mitukümmend aastat hiljem saadakse taas auga kokku, ütleb meile: kõigist varjukülgedest hoolimata oli malev õige asi. See hinnang vaatab vastu ka Pruuli raamatust, kus seda punast varjugi pole maha salatud.