Eesti on Soome järel kõige hõredamalt asustatud Euroopa Liidu riik, kohe meie järel tulevad Läti ja Leedu. See tähendab, et asume Euroopa nurgas, kus inimesi elab vähe ja väga hõredalt. Tegelikult pole selle teadmiseks vaja isegi konkreetseid arve, ilmselt on seda kogenud igaüks, kes vähegi Euroopas ringi reisinud.
Hiljuti oli endal üks selline kogemus Kesk-Euroopas, kus riigid, kui Poola välja jätta, pole ka ju Euroopa ega ammugi mitte globaalses mastaabis suured ega rahvarohked. Olgu nendeks siis näiteks Ungari või Tšehhi. Vahe Eestiga on aga siiski tohutu. Isiklik kogemus kinnitas seda samuti. Nimelt hääletasin seal (kunagi varem pole seda väljaspool Eestit teinud) ja kusagil polnud probleemi auto peale saada, olgu siis kell kümme õhtul või lausa kaks öösel. Hilisõhtu või öö, autod vuravad pidevalt mööda ja keegi võtab ikka peale.
Jõudes Eestisse Ikla piiripunkti, saabus teistsugune kontrast. Mõtlesin, et hääletan taas, tõstan käe ja vaatan vasakule – tee tühi –, vaatan paremale, samuti tühi, ainult selja taga Ikla kantiinis oli paar üksikut peatujat.
Eks riikide liikluskaardid kinnitavad sedasama. Näiteks Budapestist väljuvatel põhimaanteedel on liikluskoormus linna lähedal ligikaudu 200 000 autot ööpäevas. Võrdluseks: Tallinna lähedal (Tartu suunal) on liiklus üle 10 000 auto ööpäevas ja Pärnu suunal on üks 700-meetrine lõik-liiklussõlm, kus ööpäevaringne liiklustihedus on üle 30 000 auto – see on Eesti kõige tihedama liiklusega koht.
Ikla kandis aga, mis siis et see ühendab Läti ja Eesti pealinna, on liiklus 2700 autot ööpäevas. Ungaris on isegi pisilinnad Tallinna tasemel, näiteks Pärnust veidi suuremast Sopronist lähtuvad teed kannavad ööpäevas 16 000 – 17 000 autot. Ent Kesk-Euroopas ei ole ju meie mõistes «maad», seda tühjust metsade ja põldudega ainsagi majata. Kogu aeg on ikka mingi asustus ja suured, paari miljoni elanikuga linnad, nagu Budapest, Viin või Praha, on igalt poolt vaadates paari autotunni sõidu kaugusel.
Miks see kogemus ja miks need arvud mulle meelde tulid? Sellepärast, et sellel nädalal lugesin taas Rail Balticu kiirrongiraudtee ehitamisest. Olen varemgi selles suhtes skeptiline olnud ja vahepeal pole meelt muutnud. Uued kiired rongid on kindlasti mugavad ja toredad. Ometi tuleks veel kord küsida, kust tulevad sinna sõitjad ja kaup.
Siin maanurgas on inimesi vähevõitu. Asi pole mitte ka lihtsalt nendes miljardites eurodes, mis kulub Rail Balticu ehitamiseks, millest enamik peaks tulema Euroopa Liidu rahakotist, vaid neiski summades, mis hiljem kulub sellesama raudtee ülalpidamisele.
Eesti riik on väike, rahvaarv kahaneb ja sellel hetkel kunagi tulevikus, kui Rail Baltic valmib, on meil maksumaksjaid veel vähem kui praegu. Iga uus kohustus on nende kanda (ja ega vanad kohustused ära ei kao) ja teeb koorma aina raskemaks. Tuleb ainult loota, et see koorem ei muutu nii raskeks, et tuleviku Rail Balticu põhitööks jääb siinsete inimeste äraviimine kuhugi mujale paremat elu otsima.