Sel nädalal otsustati, et Wikileaksile sadu tuhandeid Afganistani ja Iraagi sõda puudutavaid USA sõjaväedokumente lekitanud reamees Bradley Manning ei ole süüdi vaenlase abistamises, ent kehtima jäi 20 süüdistust, teiste seas viis süüdistust spioneerimises.
Juhtumist rääkinud uudisloo pealkirjastasin «Kangelane või riigireetur?», ent need ei ole sugugi teineteist välistavad määratlused – need on sageli samal ajal kehtivad ning sellegi juhtumi puhul vast ka mõlemad liiga lihtsalt põhjendatavad. Süüdistaja sõnul seadis Manning ohtu USA riikliku julgeoleku, kaitsjate sõnul tegutses ta oma südametunnistuse ja maailmarahu huvides. Siinkohal tulevad mängu ka paljastaja enda isiksuseomadused ning ühelt poolt näidataksegi teda kui küllalt naiivselt tegutsevat, maailmas pettunud noormeest, teisalt aga sellele samale pettumusele tuginedes kui kuulsust jahtivat tossikest (väga lühike ja homoseksuaalne veel pealekauba).
Küsimusi on Manningu juhtumi puhul aga veel palju ning üks neist on ka lihtsalt see, mis teda ootab. Üks vastus on pikk vanglakaristus – kui pikk, selgub peagi. Manningu toetajate meelest võib teda oodata aga veel miski ja see on Nobeli rahupreemia. Briti ajalehe The Guardian lugejaküsitlus andis talle selle juba 2011. aastal, ent siis oli tegu kõigest 2500 toetajaga. Sel aastal teatas aga 1976. aasta rahupreemia üks kahest laureaadist, Põhja-Iirimaa rahuliikumise rajaja Mairead Corrigan-Maguire, et esitas Manningu ametlikult nominendiks, ning sõjavastaste vaadetega ajakirjanik Norman Solomon lubas Oslosse toimetada sama sisuga petitsioonile kogutud 100 000 allkirja.
Ka Snowden esitati tänavuse rahupreemia kandidaadiks, ent kaks eriti moodsas keeles «vilepuhujaks» nimetatavat meest siiski ei konkureeri omavahel – Venemaal redutav lekitaja anti üles nimelt siis, kui nimekiri oli juba suletud.
Manningu võimalused rahupreemiat võita pole suured, ent oleks ju huvitav näha teda samas reas 2010. aasta laureaadi Barack Obamaga, kes sai selle «erakordsete püüete eest tugevdada rahvusvahelist diplomaatiat ja rahvastevahelist koostööd» ja meenutab praegu reamehele, et seadused kehtivad kõigile ning nende põhjal peab teda karistama.
Manningu enda sõnul olid aga tema paljastused just ajendatud nähtud rikkumistest, mis peaksid saama karistatud ning mille üle ta soovis diskussiooni algatada. Olid tema motiivid millised tahes, on ta taganud selle, et tema nimi jäädvustub koos Snowdeniga suurte paljastajate nimekirja. Ema Theresa, dalai-laama või Nelson Mandelaga Manningu panust maailmarahusse ilmselt võrrelda ei saa, ent samas ei tahaks nendega samale reale kuidagi ka Obamat paigutada.