Juhtkiri: põhjalik muutus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Kui tervisehäda on liiklusrisk, ei peaks info selle kohta jääma juhuse hooleks

Inimese enda veendumus, et väike asi nagu insult ei sega auto juhtimist – eks vanusega ikka tervis veidi jupsib, aga rooli on keeratud terve elu –, võib ta juhina ohtlikuks teha nii endale kui teistele. Insult ei ole väike tervisehäda, selle tagajärjed patsiendile on aga erinevad ega tähenda alati juhtimisõiguse kaotamist.

Loomulikult räägib ajurabandusest taastuvale haigele iga raviarst, mida võib ja mida mitte. Ent kui info liikleja muutunud terviseseisundist ei jõua perearsti ega maanteeametini ning patsiendil on kehtiv tervisetõend, siis jääb lõpliku hinnangu andmine oma liikluskõlblikkuse kohta haige enda südametunnistusele ning nii võibki isiklik veendumus arsti arvamusest kaalukamaks osutuda.

Perearstide seltsi algatus juurutada tuleva aasta suvest oluliselt täpsustatud tervisetõendite andmise kord peaks muutma suhtumist tervisetõendisse kui asjaajamislikku formaalsusesse. Et säärast suhtumist aga patsientide seas kohtab, näitab kasvõi see, kui tihti puutuvad perearstid kokku ankeetvastustega, kus inimese tervis on selges sõltuvuses põhjusest, milleks tervisetõendit nõutakse. Ometi on tervisetõendil kindel eesmärk – tõendada inimese tervislikku seisundit. Tõendi kui «ainult paberi» saamine-andmine ei pruugigi otseselt patsienti kahjustada, küll aga võivad kannatada kõrvalseisjad.

Juba praegu saavad perearstid e-tervise kaudu näha enamikku hädadest, mida patsiendil Eestis ravitud on. Ent kui teavitussüsteem oleks automaatne ja haigestumisel jõuks raviasutuse kaudu perearsti ja maanteeametini märge, et juht vajab uut tervisekontrolli, siis pääseksid surve alt ka enesekindla patsiendiga vastamisi seisvad raviarstid.

Juhtimisõigus pole inimõigus, mille peatamine või millest ilma jäämine inimest kahjustaks. Kui aga liiklusõnnetuse põhjustab juht, kes näiteks läbipõetud insuldi tõttu ei osanud vahemaad õigesti hinnata, on tegemist vastutustunde puudumisega. Võib küll arvata, et väga palju on neid juhte, kes enne, kui ise kindlad pole, et on raskest haigusest taastunud, rooli minna ei julgegi, kuid tervisehädast kui liiklusriskist info edastamine ei peaks siiski juhuse asi olema.

Ja kuigi eakad juhid on liikluses riskigrupp, oleks ometi absurdne sundida neid erimärgistust kandma. Endiselt põhjustavad kõige rohkem kahjusid liikluses 20–35-aastased juhid, nii et siis peaks neilgi, ka pärast «vahtralehte», erimärgistus olema. Vabatahtlik märgistus on aga juhi enda valik.

Muidugi muudab juhtimisõiguse peatamine autoga liikuma harjunud inimese elu väga põhjalikult. Ent seda muudab põhjalikult ka tõsine terviserike. Vältida tuleks aga oma terviserikke tõttu teiste liiklejate elu põhjalikku muutmist. Seepärast ongi põdenud juhile uue tervisekontrolli nõude kehtestamine põhjendatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles