Heidi Ojamaa: minna poodi või mitte...

Heidi Ojamaa
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TLMPM03: TÖÖTAJA :TALLINN, EESTI, 27SEP12.
Postimehe töötaja Heidi Ojamaa.
mm/Foto MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES
TLMPM03: TÖÖTAJA :TALLINN, EESTI, 27SEP12. Postimehe töötaja Heidi Ojamaa. mm/Foto MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eelmisel nädalal sai taas hoogu arutelu poodide lahtiolekuaegade üle. Erinevalt eelnevatest kordadest, mil vestlus osaliste vahel on lihtsalt vaibunud või konkurentsimöllus tagaplaanile jäänud, jõudis töötajate, tööandjate ja tarbijate vaheline arut­elu seekord tõdemuseni, et olukord on muutunud selliseks, et niimoodi jätkata ei saa. Aga kuidas siis edasi?


Selge on, et poodide sulgemis- ja avamisaja määrab suuresti alkoholipoliitika – viimasel minutil poodi jooksvaid õllesõpru kasumi teenimisele suunatud ettevõtja teenindamata juba ei jäta. Selge on ka see, et ettevõtja endale sihilikult kahjumit ei tee.

Kui inimene on harjunud maksma piima ja leiva eest üht hinda, siis pood seda oma marginaali arvelt odavamalt müüma ei hakka, hoolimata sellest, et püsikulud võivad ju olla kahanenud. Toiduhinda seega poe varasem sulgemine ei mõjuta. 

Nädala sees poe sulgemine kella 21 ajal või pühapäeval sootuks suletuks jätmine toob aga kaasa töötuid. Seda ei taha keegi, samas ei rõõmusta tülpinud näoga kassatöötaja ka kedagi. Selge on, et poemüüja on inimene ja tahab ka kodus olla. Raha tahab ta aga samuti.

Ülikonkureerivas sektoris saadab ettevõtjaid hirm: kui mina oma poe enne konkurenti kinni panen, saab ju tema eelise ja suurema kasumi. Ja see on igati õigustatud. Majandusteoreetik arvas, et ühtsed tingimused poodidele peaks seadma riik – pidev ülereguleerimine ja reaalsusest kaugenevad seadused aga ei teeni kellegi huve.

Konkurentsitingimusi saaks aga võrdsustada kollektiivlepinguga ametiühingu ja kaupmeeste liidu vahel. Nii saaksid ettevõtjad ühtsed tingimused, millele toetada oma personalipoliitika, ja nii saaks seista hea töötajate eest, kes teenib väikest palka ega jõua tohutute töötundide tõttu lapsele lasteaeda järele. Kui töötaja on rõõmus, ei ole tal põhjust tööd vahetada – nii ei lähe raisku ka värbamis- ega koolitusraha, tööandja peab harvemini kaadrit vahetama ja tekib usaldus osaliste vahel.

Väikepoodnikud, keda on alles vähe ja kes liitu ei kuulu ning kollektiivlepinguga ei ühine, ei paku suurtele tegijatele ka erilist konkurentsi. Ja kui tarbijal on tõesti õhtul hilja tualettpaberi-paanika või vaja hommikukohvile piima osta, ei pane see teda veel väikepoodnikku gigandi vastu vahetama.

Kollektiivleping kelleltki kauplemisvabadust ära ei võta, otse vastupidi: vabaturumajanduse mõte seisnebki tema vabaduses. Vabadus aga ei õigusta vastutustundetut käitumist.

Kui töötajad tahavad töötada kella 23ni ja tööandjale see sobib ning nende palk on 13-tunnist tööpäeva väärt, siis mul kui tarbijal ei jää muud üle kui rõõmustada. Kui töötaja tahab kell 21 koju minna, siis tööandja võiks seda võimaldada ja mina planeerin oma ostud laupäevale ning loodan, et kümnest kassast on vähemalt pooled avatud – senise kahe asemel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles