Me elame paljuski taas KGB-ajastus ja kõige hirmutavam on see, et vanad poliitikud, olles KGB pilgu all üles kasvanud, ei näe selles probleemi, kirjutab Elver Loho värskes Sirbis.
Elver Loho: mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on reaktsioon NSA luureskandaalile olnud üsnagi leige, eriti riigijuhtide poolelt. Põhjusi ei tasu siin otsida kaugelt. Sel ajal kui Lääne demokraatlik ühiskond võitles omale aastasadade jooksul välja õiguse kirjavahetuse privaatsusele ja eraelule, olime meie riigi ja rahvusena alles tärkamas või mõne autokraatliku võõrvõimu käpa ja silma all.
Poliitikas hakkab põlvkonnavahetus alles toimuma ning suur osa praegusi riigi- ja parteijuhte on kasvanud üles ajastul, mil KGB hingeõhk kuklas oli pidev elu osa. Sellega lihtsalt pidi harjuma või läksid hulluks. Sellest tundest ja arusaamast sai olude sunnil igapäevane ja normaalne elu osa.
Vahepealsed paarkümmend aastat iseseisvust ja piiratumat jälgimist ei ole aga vanu harjumusi ja arusaamu kustutanud. Uudis sellest, et ühe teise suurriigi eriteenistus meid interneti kaudu jälgib, vanemat põlvkonda eriti ei morjenda. Kehitatakse õlgu ja mõeldakse, et elu läheb edasi. Läks ju elu edasi ka KGB valvsa silma all. Ka mõned noored on sellise suhtumise oma vanematelt üle võtnud või ei adu veel, et nende tegevus võib sattuda suurluurajate huviorbiiti – või on sinna juba sattunud.
Kirglik Euroopa, loid Eesti
Samal ajal käivad Euroopas tulised debatid, kuidas sundida USAd ja ka mõnda kohalikku eriteenistust lausjälgimist lõpetama. Või, noh, need debatid käivad enamasti ikka nendes Euroopa osades, mis olid veel paarkümmend aastat tagasi teispool raudset eesriiet.
Palju on kuulda olnud ka infantiilseid argumente stiilis «mul pole midagi varjata, las nad jälgivad». Seltsimehed, ma saan teist suurepäraselt aru. Selle nähtuse nimi on Stockholmi sündroom. Kui inimest hoida kaua vägivalla ähvardusel pantvangis, siis tekib tal oma kinnihoidja suhtes empaatia. Ta hakkab pangaröövlit või terroristi kaitsma, kurjategija tegevust ratsionaliseerima ja õigustama. Kes tahab Stockholmi sündroomi turvaliselt omal nahal kogeda võib vaadata klassikalist filmi «Lämbe pärastlõuna» («Dog Day Afternoon»), kus noor Al Pacino mängib pangaröövlit, kellele nii ümbritsev rahvas kui ka vaataja hakkab kaasa tundma ja tema käitumist õigustama.
Mõni aasta tagasi saime Wikileaksi kaudu teada, et meie tuntud poliitikutel on komme käia USA saatkonnas isegi oma erakonnakaaslaste peale koputamas. Räägitakse asju, mida meie oma meediagi ei tea. Sääraselt kogutud info saadetakse krüpteeritud kanaleid pidi nendelesamadele analüütikutele, kes võivad oma suva järgi meie kõigi e-kirju lugeda ja kogu meie veebitegevust uurida.
Eelmise aasta veebruaris olin üks ACTA-vastase meeleavalduse peakorraldajatest ja pidasin Tallinnas avakõne. Kes ei mäleta, siis ACTA oli üks äärmiselt vastumeelne USA majanduslikest huvidest lähtuv leping, mida USA valitsus surus ülejäänud maailmale agressiivselt peale.
Ka juhus võib võtta vandenõu näo
Päev pärast meeleavaldust tabas mind kaks üllatust. Esiteks teatas Gmail mulle, et minu e-posti kontole on sisenetud Riias asuvalt IP-aadressilt ning käskis ruttu parooli ära vahetada. Kohe seejärel lakkas ootamatult töötamast minu sülearvuti kõvaketas. Mingi imenipiga suutis kõvaketas nii põhjalikult pildi tasku panna, et isegi Apple’i ametlikus hoolduses pikalt ja erivahenditega pusides ei õnnestunud sellelt mitte mingit elumärki saada. Paar päeva enne meeleavaldust (koduse printeriga ACTA-vastaseid voldikuid trükkides) kadus aga minu korterist elekter ning kohalikud majahooldajad ei suutnud probleemi tuvastada enne kui alles pärast meeleavaldust. Olin sunnitud need päevad elama sõbra juures Mustamäel. Tegu on selles korteris elatud kahe aasta jooksul ainukese korraga, mil elekter on ära kadunud.
Kokkusattumused? Tõenäoliselt küll. Peale ajalise korrelatsiooni ei seo ükski tõend neid äärmiselt unikaalseid asjaolusid meeleavaldusega.
Demokraatia, poliitika ja kaubandushuvid
Aga kas siis tõesti pole meil mitte midagi varjata? Mitte midagi karta? Meie oma poliitikud käivad sõbraliku suurriigi saatkonnas koputamas ja seesama suurriik surub meile peale lepinguid lähtuvalt oma majandushuvidest. Meie kohus on nende lepingute vastu võidelda, et säilitada Eestile sõnaõigus, suveräänsus, meie endi majandushuvide kaitsmine ja vaba internet. Me oleme sunnitud nende lepingutega võitlema kodanikuühiskonna tasemel, sest poliitikud seda ei tee. Ei ole aktsepteeritav, et USA käib mõne sellise lepingu vastu võitleja või meeleavaldaja e-kirju lugemas või analüüsib läbi tema viimase mitme aasta kirjavahetuse, et leida näiteks nõrku kohti inimese eraelus või üritades teda muudmoodi mõjutada, profileerida, toimikut koostada.
Meid oli Tartus ja Tallinnas tänaval kokku ligikaudu 3000 inimest. Me ei astunud vastu mitte ainult idiootsele rahvusvahelisele lepingule, vaid astusime vastu ka USA välispoliitikale, mis seda lepingut oli peale surunud. USA seadused (näiteks FISAAA) ütlevad aga sõnaselgelt ja mustvalgel, et USA välispoliitiliste huvide kaitseks võib ja peabki luurama. Peab rikkuma sinu ja minu eraelu ja kirjavahetuse privaatsust. Minu ja sinu e-kirju võib lugeda ja vajaduse korral ka meie vastu kasutada, kui me tegeleme siin näiteks autorikaitse reformiga ja kui see ohustab USA analüütikute arvates sealset tarkvaratööstust, filmitööstust või muusikatööstust, näiteks sedasama Microsofti, kes ostis ära Skype’i, pani sinna NSA tarbeks tagaukse ja mille huvide esindaja BSA (advokaat Kaido Uduste isikus) saatis hiljuti justiitsministeeriumi ähvarduskirja, kus nõutakse tarkvarapiraatidele karmimaid karistusi, lubades vastasel korral panna Eesti ühte nimekirja, millega kaasnevad majanduslikud sanktsioonid.
Meie – 3000 inimest, kes me eelmise aasta veebruaris tänavale tulime – olime dissidendid. Võib-olla meil tõesti ei ole «midagi varjata», me ei ole ka kurjategijad, võib-olla ei ole Eesti luurel ja vastuluurel tõesti huvi meie kirjakastiga tutvuda, aga nemad ei ole ka need peamised, kes meid jälgivad või keda peaksime kartma. Ameerikamaa Suur Vend lähtub oma tegevuses USA huvidest ja nende jaoks oleme oma plakatitega ju poliitilised vaenlased. Eriti seniste ja tulevaste meeleavalduste ninamehed ja -naised.
Mis saab, kui maksutulu allikaks on virtuaalne vara?
Kuna USA üks põhilisi ekspordiartikleid on intellektuaalomand ehk tarkvara, filmid, muusika, patendid jms, siis on USA välispoliitiline suund olnud juba pikka aega üle kogu maailma igasuguse intellektuaalomandi kaitse tugevdamine. Uusim näide sellest on vahest WIPO juures läbi räägitud n-ö Pekingi leping. (Enamik lugejaid ei ole sellest kuulnud ilmselt sellepärast, et ajakirjanikud ei ole teema vastu huvi tundnud ja minul ei ole ressursse, et sellega põhjalikult tegelda – annetused võib saata näiteks MTÜ Vabakanal või MTÜ Eesti Interneti Kogukond kontole.)
Pekingi lepingu teemal korraldati justiitsministeeriumis ümarlaud, kuhu kutsuti ka kodanikuühiskonna esindajad Eesti Interneti Kogukond ja Piraadipartei. Kõlab hästi? Jah, ometigi kaasamine! Ümarlaud korraldati nädal pärast seda, kui valitsus oli andnud lepingule heakskiidu ja ka käsu see allkirjastada. Ehk muresid kuulati tagantjärele olukorras, kus leping oli juba allkirja saanud või lausa samal ajal teises kohas allkirja saamas.
Kommunikatsioonist võib saada kuritegu
Leping puudutab autoriõiguse ja sellega seotud kriminaalkaristuste laiendamist. Argument teispoolt lauda oli, et lepingu vastuvõtmise järel ühtegi seadust muutma ei pea – meil on autoriõiguses ja kriminaalkaristustes juba kõik lepingus nõutav olemas. Jah, meil on nende valdkondade seadustes igasuguseid idiootsusi, mida me veel praegu ei rakenda. Näiteks saatsin enne ümarlauda e-kirjaga ühele ametnikule mõned oma muremõtted lepingu teemal. Tema saatis mu e-kirja edasi teistele ametnikele ja ka ministeeriumivälistele tegelastele. Niimoodi tehes pani ta karistusseadustiku § 222 mõistes toime kriminaalkuriteo («autoriõigusega kaitstud teose reprodutseerimine levitamise eesmärgil») ning säärase teo eest (e-kirja edasi saatmine!) nähakse karistusena ette kuni kolm aastat vanglat.
Seega pani autoriõiguse valdkonna spetsialist ja uut autoriõiguseteemalist välislepingut käsitlev ametnik oma töö raames toime autoriõiguseteemalise kriminaalkuriteo, sest tõenäoliselt ei tea ta ise ka, milline tegevus on tema oma valdkonnas kriminaalkorras karistatav.
(«Mina olen aus inimene ja mul pole midagi karta,» hüüdis hääl publikust. «Kas sa kunagi e-kirja oled edasi saatnud?» küsis hääl kardina tagant. Mõni hetk hiljem klõpsatasid kokku käerauad ja etendust seganud isik viidi paariks aastaks vett ja leiba nautima.)
Kui sellised lausidiootsused on meil seadustes, siis võime tõesti suvalise uue autoriõiguseteemalise lepingu puhul öelda, et «meil ei muuda see mitte midagi». Küsimus polegi niivõrd selles, kas meie seadustes on paragrahve, mida täidesaatev võim lihtsalt ignoreerib või rakendab valikuliselt tülikate isikute suhtes (näiteks poest ostetud DVD-filmi vaatamine Linuxi-nimelisel operatsioonisüsteemil on karistatav kolme aasta vanglaga KarS § 225 järgi), vaid küsimus on selles, et millal meie riigi seadused ja õigusruum on arendatud sinnamaale, et suured ülemaailmsed megakorporatsioonid hakkavad neid kasutama Eesti inimeste ja ettevõtete represseerimiseks.
Õigus vasaku käega parempoolset alaselga sügada kuulub meile, makske või läheme kohtusse!
Ilmselt on paljude radarite alt läbi lennanud ka n-ö ühispatendileping suure hulga Euroopa riikide vahel, mille tulemusel hakkavad Eestis kehtima võõrkeelsed patendid, mida saab võtta ja kaitsta nii odavalt üle suure osa Euroopa, et USAs levinud patenditrollimise ärimudel muutub ka meil kasumlikuks.
Näiteks aadressil webshop.ffii.org on võimalik tutvuda väikese valikuga Euroopas kehtivatest patentidest, mida rikuvad kõik Eesti veebipoed ja vähegi keerulisemad veebilehed ja -teenused. Patenditrollimise ärimudel seisneb aga selles, et väike kamp juriste ostab kokku mõne laialivalguva kirjeldusega patendi ja käib sellega raha pommimas: maksa meile kümme tuhat eurot litsentsitasu või kaebame su kohtusse, kus sul kulub advokaadi palkamiseks vähemalt kaks korda rohkem, isegi kui sa peaksid lõpuks võitma.
Mõnusa näitena võib tuua USAs märatseva mehe nimega Jim Logan, kes väidab, et tema on leiutanud podcasting’i ehk raadiosaadete interneti kaudu järelkuulamise. Nüüd nõuab ta netiraadio tegijatelt litsentsitasusid. Ja paljud maksavad, kuna ei taha kohtusse minna, et seal Logani patent vaidlustada.
Ühispatendileping oli majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ja seejärel justiitsministeeriumis menetluses pikka aega. Ma pole siiamaani saanud mitte kusagilt otsest jah- või ei-vastust, kas Eesti territooriumil saavad üldse de jure kehtida võõrkeelsed patendid. Kui me eelmise aasta detsembris käisime neile selgitamas oma muresid seoses asjaoluga, et pea kõik elementaarsed tarkvara ja veebilehtede komponendid on patenteeritud ja kuidas see võib ühispatendilepingu raames mõjutada Eesti IT-idufirmasid, e-riiki ja majandust, siis vajus neil suu lahti: nad polnud probleemist teadlikud! Sündmust oli jälgimas ka Artur Talviku võttegrupp, nii et vähemalt on lootust sügisel seda kõigil oma silmaga filmis näha.
Eespool mainitud Pekingi leping läheb sügisel ratifitseerimisele ning sisaldab endas järgnevat lõiku: «Lepinguosalised peavad ette nägema küllaldased ja tõhusad õiguskaitsevahendid, mida saab kasutada isiku vastu, kes teeb ühe järgmistest tegudest ja kes teo tegemise ajal teab või tsiviilõiguskaitsevahendite tähenduses peab teadma, et see põhjustab, võimaldab, hõlbustab või varjab käesoleva lepinguga hõlmatud mis tahes õiguse rikkumist: /... / audiovisuaalsesse salvestisse salvestatud esituste või esituste koopiate loata levitamine, import levitamise eesmärgil, üldsusele edastamine, suunamine või üldsusele kättesaadavaks tegemine, teades, et õiguste teostamist käsitlev elektrooniline teave on kõrvaldatud või seda on muudetud ilma loata.»
Natuke lihtsamalt: sa pead teadma, kui keegi kasutab mõnda muusikapala mõnes videos ilma muusikapala esitaja-autori loata ja sa ei tohi seda teadmist õiguskaitsjate eest varjata. Või siis veelgi lihtsamalt: kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube’i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sellest teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo.
Iga vaade ja muster ja heli saab kaubaks
Olukorra teeb kurioossemaks üks rõve autorikaitse maksimalismi trend. Juba mõned aastad on arvutimänguritel olnud kombeks panna internetti üles ekraanipilte ja videoid oma mängimisest. Säärast žanri nimetakse inglise keeles let’s play (LP) ja reeglina loeb mängur peale oma kommentaari, kuigi jutu all on kahtlemata kuulda ka esitusõigusega kaitstud muusika ja heliefektid. Viimasel ajal on aga mõned arvutimängude tootjad hakanud nõudma sääraste videote mahavõtmist, kuna need rikkuvat mängutegijate autoriõigusi. Kas sina tahad elada maailmas, kus seitsmeaastane naabrilaps on hästi uhke, et sai arvutimängus ühest kollist jagu, paneb oma vaevarikast lahingut näitava videoklipi Youtube’i üles ja sina oled sunnitud talle politsei kutsuma, kuna laps jääb niikuinii vahele ja siis tullakse juba sind karistama, sest sa ometigi pidid teadma ja varjasid kuritegu? Tahad tõesti elada sellises maailmas? (Jah, enamikul juhtudest ei viitsi keegi protsessima hakata, aga kui sa peaksid muutuma kellelegi tülikaks ...)
Muidugi, kui sa sellises maailmas elada ei taha, siis tuleb sul järjekordse idiootse välislepingu vastu välja astuda. Tuleb võtta plakat kätte ja minna tänavale. Ja tea, et seda tehes võitled sa USA välispoliitiliste huvide vastu. Ja tea, et seetõttu kõik veebilehed, mida sa oled aastate jooksul külastanud ja kõik sinu e-kirjad ja sinu kirjutatud kommentaarid ja sinu digitaalne eraelu, kõik sinu veebist loetud ajaleheartiklid, suur osa sinu sõnumeid ja telefonikõnesid, need tissipildid, mille su sõbranna sulle ükskord purjus peaga saatis – kõik need saadetakse USAs digitaalsesse hakklihamasinasse, vaadatakse üle, sõelutakse, võib-olla pannakse sind lennukeelu nimekirja, et sa ei saaks enam kunagi USAsse lennata. Võib-olla on sul seejärel raskusi riigiametis või mõnes USA ettevõttes töö saamisega. Äkki tunned mõnda poliitikut ja ta läheb koputab sinu peale USA saatkonnas?
Me elame paljuski taas KGB-ajastus ja kõige hirmutavam on see, et vanad poliitikud, olles KGB pilgu all üles kasvanud, ei näe selles probleemi.
Ka presidendilt kuuleme juttu sellest, kuidas Väike Õde (Facebook, Google) on ohtlikumad ja olulisemad kui Suur Vend (NSA ja teised hästi rahastatud luureagentuurid). Olukorras, kus Suur Vend käib ja peksab ning vägistab kuuri taga oma Väikseid Õdesid kuni nood kõik sinu saladused välja räägivad, ei ole mõtet jaurata Väikestest Õdedest kui süüdlastest. Väike Õde tahab sinu poolt talle antud infoga otsustada, kas näidata sulle täna pudru- või pesupulbrireklaami. Suur Vend tahab kõigilt Väikestelt Õdedelt välja pekstud infoga sinu riigi seadusi ja poliitikat muuta. Kumb on olulisem probleem? Kumb on üldse probleem?
Kas keset üleujutust on mõtet filosofeerida vihmapiisast, kui kodumaja triivib juba mere poole?
Nii Eesti kui ka Euroopa poliitikas on aeg põlvkonnavahetuseks. Pole tähtsust, kas vahetuvad parteid või vahetuvad põlvkonnad parteide sees, aga kiiremas korras on võimule vaja saada inimesed, kes on kujunenud ja üles kasvanud arvuti ja internetiga.
Käib debatt digitaalse maailma tuleviku üle. See on tunduvalt laiem kui digitaalse lausjälgimise küsimus ning puudutab kõike, mis vähegi internetiga seotud – ja tänapäeval on kõik internetiga seotud.
KGB-stiilis jälgimist normaalseks pidavatel, seda õigustavatel ja Stockholmi sündroomi all kannatavatel poliitikutel ei ole selles debatis kohta. Lahkuge väärikalt ja meenutame teid hea sõnaga. Mine tea, ehk unustame siis viisakusest ära, kuidas te käisite Suurele Vennale koputamas – sellelesamale, kes meie e-kirju loeb ja kelle surutavate lepingute eest tuleb kodanikuühiskonnal end varsti taas kaitseks jalule ajada, sest teie ei küüni ega hakkagi küündima.
Euroopa Parlamendis oli, muide, hiljuti hääletus, kas mõista hukka NSA lausjälgimine. 75-protsendise häälteenamusega tuli hukkamõist. Ainukese eestlasena jäi hukkamõistu vastaseks Indrek Tarand, kes hiljem põhjendas oma blogis, et on muuhulgas ameeriklastele teene võlgu, kuna nood maksid talle kinni ülikooliaasta USAs.
Ei saa jätta kiitmata haruldast nähtust, kus poliitik põhjendab valijatele ausalt oma otsust.