Kuigi Tallinna Vabaduse väljaku üle käiv arutelu on sama vana kui väljak ise, pole see ainus tulise debati keskpunkt. Vabaduse platsi kohal, Kalevite kantsil, kõrgub Aleksander Nevski katedraal. selle käekäiku esimesel Eesti ajal teeb põgusa sissevaate Tallinna Linnamuuseumi arendusjuht Kalmar Ulm.
Üle saja aasta tagasi, 30. aprillil 1900 kõlas Tallinnas esimest korda vastvalminud õigeusu katedraali üheteistkümne kella helin. Kirikuhoone pidulikul sisseõnnistamistseremoonial viibisid tol päeval Riia piiskop Agafangel, Kroonlinna ülempreester Joann ja rohkelt vaimulikke, ent ka Peterburi sõjaväeringkonna juhataja, suurvürst Vladimir Aleksandrovitš pojaga. Selle sündmuse jaoks toodi Kuremäe kloostrist kohale imettegev Jumalaema ikoon. Toompeal kõrguv pühakoda oli valminud ülevenemaalise korjanduse abil küllalt kiiresti – kõik suuremahulised ehitustööd tehti ära seitsme aasta jooksul.
Tänini hästi säilinud historitsistliku kunstimälestise, algul punast ja valget värvi fassaadilahendusega pühakoja ehitamisel ei hoitud kokku raha ega materjale. Kiriku kuplid kattis lehtkullaga Peterburi kullassepp P. Abrosimov, väidetavalt seoti isegi vundamendikivid sulatina seguga. 27 tonni kaaluvad kirikukellad toodi kohale otse Venemaalt, nagu ka tänini kirikut ehtivad mosaiikpannood, mis transporditi valmis kujul raudteed pidi Peterburist, arhitekt A. N. Frolovi töökojast.
Katedraali ajalooga on seotud mitmeid märgilise tähendusega sündmusi, nii näiteks pühitseti siin 1917. aastal esimene eestlasest õigeusu piiskop Paul Kulbusch. Tema ajal jäi aga pühakoja jumalateenistuse keeleks valdavalt kirikuslaavi keel, eestikeelseks muutus sealne elukorraldus alles eelmise Eesti aja lõpuaastatel.
Teadaolevalt pakkus just vabariigi kujunemisaastatel rohkesti kõneainet «Eesti foorumi» idee ehk Toompea ümberehitamine valitsusasutuste kompleksiks koos Vabaduse väljaku rekonstrueerimisega, kuhu juba tollal planeeriti rajada vabadusmonument.
Nevski kuppelkiriku ehitamine Toompea lossi endise iluaia kohale tekitas juba selle ehitusaastatel üldsuse hulgas paksu pahameelt. Üks Eesti esimesi kutselisi arhitekte Karl Burman märkis, et pühakoja silmatorkav asukoht valiti tsaariajal teadlikult, sest «katedraal paistab kaugele üle mere ja maa oma koguga ja hiilgavate kuplite säraga».
Leiti ka, et kuldkuplid ei sobi kuidagi Tallinna kui vana hansalinna arhitektuuriga, liiatigi veel riigikogu hoone vastas. Ka ei olnud meeltmööda see, et kirikuhoone ummistas kogu lossiesise avara platsi ja varjas vähimagi vaate lossiplatsi idaküljel, Pika jala nurgal seisvale riigivanema majale.
Nimetatud põhjustel, aga ka hoone viletsa üldseisundi tõttu, mis kandvat juba lagunemise tundemärke, nagu kirjutas 1928. aasta Päevaleht, algatati samal aastal riigikogus vastav seaduseelnõu, mille põhjal plaaniti pühakoda osaliselt lammutada ja kardinaalselt ümber ehitada «Iseseisvuse Panteoniks».
Kuid ehkki küll õigeusu katedraal oli juba vabariigi algaastatest saati eestlaste teadvuses kinnistunud tsaaririigi sümbolina, ei nõustunud nende plaanidega kaugeltki mitte kõik. Eelkõige olid eri arvamusel Eesti õigeusklikud, kes tänu oma suurele liikmeskonnale (ligikaudu 20 protsenti elanikkonnast) saavutasid aastateks 1934–1940 rahvakiriku õigusliku eristaatuse.
Kohaliku õigeusukiriku pea, metropoliit Aleksander Pauluse sõnul olnuks kiriku lammutamine õigeusklike usu- ja õiglustunde kõige jämedam haavamine. Vaidlusi ja vastakaid seisukohti tuli ette ka ühiskonnategelaste seas, nii näiteks väljendas lammutamise suhtes oma eitavat seisukohta kindralleitnant Johan Laidoner, kes ei pidanud lammutamist ei välis- ega sisepoliitiliselt tulusaks.
Sõjaminister Nikolai Reek seevastu tähendas, et see, mis ei käi kokku Tallinna stiiliga ja ei ole eestipärane, tuleks koristada ning mida varem, seda parem. Teda toetas kirjanik Eduard Vilde, kelle sõnul olevat kiriku arhitektuurselt sobimatud kuplid teda alati haavanud ja kes pooldas kiriku ümberehitamist kultuuriliseks otstarbeks.
Seega põhjustas Nevski katedraali teema tollases Eesti ühiskonnas üllatavalt elavat poleemikat, nii et Postimees pidi 1928. aastal nentima: «Pealinnas on nüüd päevahuvi punktis Toompea vene kiriku lammutamine. Sellest kõneldakse parlamendis, kuluaarides, trammivagunis, perekonnas, ooteruumis, lokaalis ja turulgi.»
Miks aga lennukad ümberehitusplaanid vaatamata kindlaksmääratud lammutustähtajale – 1. mai 1929 – ja arvestatud kuludele – 100 000 krooni – siiski soikusid?
1928. aasta Wabas Maas kinnitas riigivanem Jaan Tõnisson, et hella küsimust kaalutakse tarviliku ettevaatusega, ja soovitas kiriku esindajatel «rahustada rahva ärevaid meeleolusid». Ehk just seetõttu viivitas valitsus lõpliku seisukohavõtuga, tuues põhjuseks majanduslikud kaalutlused ja lükates lammutamisotsust aastateks edasi, väidetavalt seniks kuni Toompea valitsuskompleksi ehituskava selgema kuju võtab.
Poleemika pühakoja ümber sai isemoodi lahenduse 1936. aastal, kui riigivanem Konstantin Pätsi vend, õigeusukiriku ülempreester Nikolai Päts siirdus koos oma eesti kogudusega Ahtri tänava Tallinna püha Siimeoni kirikust Nevski katedraali. Et ka riigivanem ise oli õigeusklik, võis see määravatele otsustele kahtlemata mõju avaldada. Katedraal jäi Toompeale kõrguma ja sellest sai eesti õigeusklike esinduskirik, kus edaspidi – kuni 1940. aastani – peeti jumalateenistusi eesti keeles.
Niisiis jätkas kirikuhoone endisel kujul oma eksistentsi, ainsa uuendusena võõbati pühakoja säravad kuldkuplid esialgu rohelise värviga üle. Aasta hiljem kirjutati aga tollastes lehtedes, et kirikukupleid katvad seitse kihti kulda (koguväärtusega 18 000 rubla) tahetakse maha võtta.
Katedraali kuplite kattematerjal sisaldas tõepoolest 95 protsenti ehtsat kulda, ehituse ajal olevat kallihinnalisi kuldlehti hoitud koguni riigipanga Reveli osakonnas ning väljastatud sealt tükikaupa vaid kiriku ehituskomisjoni esindajatele. Näib, et kuplite väärtus kasvas aja jooksul veelgi, sest keisririigi 200 aasta juubeli eel, uue sajandi alguskümnenditel kullati kuplid uuesti üle, töö ja materjali maksumuseks kujunes umbes 40 000 rubla.
Katedraali keskkupli kuld vahetatigi lihtsa katusepleki vastu välja pärast 1920. aasta suurt jaanuaritormi, mil möödujaid üllatas pesuehtne kullasadu. Kuigi toimekad linnakodanikud jõudsid osa tuule mahakistud kuldtahvleid laiali tassida, jäi midagi ka koguduse kätte, kes seda juulikuises ajalehes müügiks pakkus.
Pärast eesti kogudusega katedraali kolimist võttis ülempreester Nikolai Päts seal 1937. aastal ette suure remondi. Läbitilkuv kuldkatus vajas tervikuna vahetamist ning 1937. aasta Päevalehest saame teada, et «... kuplid võetakse alla ja loodetakse tema kullast katta suure osa remondikuludest… senine «kuldplekk» aga asendatakse hariliku plekiga ja värvitakse üle».
Et remondikulud kaetigi osaliselt katuselt saadud kulla arvelt, selgub pealinna lehes ilmunud kuulutusest, milles kogudus teatab: «Müüa kullatud katuseplekki 2000 kilogrammi.» Tegelikult töötati ülejäänud nelja kupli võrdlemisi paks vana plekk kulla kättesaamiseks ümber ning mõnituhat kilo kaalunud katusekattest saadi vaid ligikaudu kaks kilo kulda. Kulla vastu tundis huvi üks Taani firma, pakkudes selle eest 3000 krooni.
Kirikuhoone sisetööd, mille üheks eesmärgiks oli lisada kiriku interjööri eestipäraseid ja rahvuslikke motiive, plaaniti lõpetada ühe aasta jooksul. Remondiga pühakojas jõuti küll ühele poole, kuid nähtavasti seadis koguduse majanduslik seis omad piirid: rahvusliku interjööri asemel piirduti vaid kirikuslaavi keeles kirja asendamisega eestikeelsega mõnel kirikus asuval ikoonil.
Luuletus
Kui neli Riigikogu tahtekindlat rühma
on ette võtnud katedraali maha võtta,
siis tõmbab erivaade muidugi end kühma
ja vastu vaidlema ta enam vist ei tõtta –
majestas populi on tõstnud oma häält
ja teda kuulata on kohus kõgepäält.
Ei olnud midagi mul Peeter Suure vastu,
ta võis seal rahulikult mere poole vahti,
niisama rahulikult võisin mööda astu
ja endamisi naeratada salamahti,
et mis on võit ja võim ja vägevus
ja ajaloos kõik ettenägevus?
Ka Toomkirik ei seganud minu meelt,
vaid ümberpöördud liigutavalt vanad daamid
sealt minevikku pilku heidsid hauda jõudvalt teelt,
ja ümberringi vapid, kadunud võimu raamid!
See hiilgeaja vaikne suremine,
see suikumine igavikku oli kaunim vaade,
kui tähti näriv õigust jonniv aade
ja seinte kallal kiuslev puremine.
Vist on meil liiga väike ikka maa,
et alal hoida mälestusi suuri,
vist väiksed oleme, et nende kaudu puuri
me minevikku pilku ka ei saa
kas üleolevalt, kas valus või kas vihas,
kuis omal ajal meil siin ajalugu kihas.
See katedraal! Kas rongiga või laevul
sa Tallinnasse siit- või sealtpoolt jõudsid,
kas vankris tulid, jala või kas merel sõudsid,
siis ikka esimeseks paistis kõrgel taeval
see toorelt istutatud katedraal,
see surve kehastus siin meie kodumaal.
Ja igakord siis sinus tõusis viha
ja igakord sa pigistasid hambaid
Ja igakord siis ärkas sinus iha
siit koristada ärritavaid sambaid.
Kuid nüüd, kus paistab linna siluett
mul vaimus juba inetusest puhas,
nüüd nagu oleks vooland palju vett,
mis midagi mu hingelt ära uhas,
nüüd tundub, nagu tärkaks jälle iha,
et alles oleks tooruse sümbool,
et alles hoiduks minu kodumaa eest hool
ja tema avaldus, see alaline viha.
Päevaleht, 14.10.1928