Ahto Lobjakas: põlvenõksu- moraal

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Aleksei Navalnõi vangimõistmine tõi endaga väljaspool Venemaad kaasa tavakohase hukkamõistukohina. Poliitikud USAs, Euroopas ning Eestis väljendasid muret, sügavat muret, nördimust ja muid samasihilisi emotsioone. Navalnõi saatust ei mõjutanud see kõik karvavõrdki.

Ühel tasandil oli tegemist protokollilise taustamüraga. Korralikelt inimestelt oodatakse korralike inimeste reaktsioone. Milline poliitik ei tahaks paista korraliku inimesena. Kiusatus minna lihtsama vastupanu teed ja kujutada oma moraalset paleust avaliku moraali koopiana, oma tõekspidamisi avaliku arvamuse refräänina, on peavoolupoliitiku jaoks järjest suurem. Eestis märgib kiusatust pealiskaudselt konformeeruda väljend Kinderstube («lastetuba»), millega tähistatakse korraliku inimese kombeid. Moraal, õige kõlbelise kursi hoidmine, on Kinderstube-kultuuris osa kommetest, midagi, mis kuigivõrd ei erine oskusest süüa noa ja kahvliga. Kombed on Kinderstube-kultuuris eesmärk iseenesest.

Navalnõi kaasus meenutab: meie läänelikus kultuuriruumis on poliitiline hukkamõist muutunud põlvenõksumoraaliks, mis närib juurt, millest ta kunagi ammu (auga) võrsus. On tõsi, et õige hõlma ei saa keegi hakata. Samavõrra on aga tõsi, et õige peab hakkama vale hõlma. Muidu ei jää ta õigeks. Moraal on inimese sundus, mis vanemates ja rafineeritumates ühiskondades on kristalliseerunud kohuseks. Kohus on midagi väga erinevat kommetest – oskusest õiges kohas õigeid riideid kanda või õigeid asju öelda. Kohust kannab teadmine aust ja väärikusest, mis kaalub üles kõik muu. Kohus võib õige inimese hävitada (lugegem Evelyn Waugh’d), ta võib hävitada jumalagi (lugegem, mõttega, Graham Greene’i).

Navalnõi kaasuses, nagu juhtub üha sagedamini, oli karjuvalt ilmne igasuguse reaalse kohusetunnetamise puudumine hukkamõistuüminas. Eesti ja Vene suhetes ei muutu midagi. Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ei muutu ilmselt midagi, hoolimata ELi muidu rafineeritud sanktsioonide arsenalist. USAs on moraalne meelepaha aeg-ajalt seadusse kirjutatud (Magnitsky Act), aga kaugeltki mitte alati.

Lääne poliitiline hukkamõistukultuur on järjest rituaalsem. Selle sisul on järjest vähem pistmist moraalse analüüsiga (milles inimene seisab vastakuti oma südametunnistusega) ja üha enam pealiskaudse poliitilise küünarnukikonformismiga. Hukkamõist on midagi, mida üks korralik poliitik välja näitab, et teised temasugused teda omasuguseks peaksid. Järjest enam lahknevad poliitiku ja inimese rollid. Parafraseerides ameerika luuletajat Robert Frosti: poliitik läheb laisalt kaasa «moraalse enamusega», südametunnistusega inimene valib vähem käidud raja.

Moraal? Järgmine kord, kui kuulete nördinud poliitikut, tabagu teid äratundmine, et sellest ei piisa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles