Juhtkiri: uimastitevastase võitluse (uus) hoogne algus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Eile siseministeeriumi avalikustatud uimastitarvitamise vähendamise programmi 2013–2016 tuleks üldjoonest suhtuda toetavalt. Märkida programmi alguseks aasta 2013 on muidugi väike liialdus, sest sellest aastast pool on juba läbi, kava ise aga alles eelnõu vormis. Eelmine programm lõppes läinud aastaga ning õhku jääb küsimus, miks uus kava alles nüüd valmis sai.


Siseministeerium koordineerib narkovastast võitlust läinud aasta lõpust alates, nii et võib oletada, et uue ennetusprogrammi koostamine jäi ministeeriumide vahele toppama. Küll aga lubab narkovastase võitluse liikumine jõuministeeriumi alluvusse loota tõhusamaid tulemusi ja suuremat poliitilist toetust.

Sotsiaalministeeriumil pole õnnestunud säravaid tulemusi saavutada – Eestis on endiselt suur nii narkootikume proovinud 15–16-aastaste kooliõpilaste hulk (2011. aastal 32 protsenti) kui ka süstivate narkomaanide arv.

Põhjus on lihtne: sotsiaalministeeriumi haldusalas on igasuguseid abivajajaid nii palju, et poliitiliselt on väga raske kaitsta narkomaanide taastusabi eelarvet, kui samal ajal tekitavad üldist pahameelt puuetega inimeste väikesed toetused. See pole mõeldud eri probleemide vastandamiseks, vaid näitena sellest, et ükski minister ei saa küsida-lubada «kõigile ja kirssidega» nagu Kingpool jäätiseputka juures.

Küsimus on ministeeriumide prioriteetides. Tegevuskavu, strateegiaid ja programme on uimastitarvitamise vähendamiseks ja vältimiseks tehtud, kuid head ideed on enamasti jäänud raha ja ametkondliku koostöö puudumise taha.

Vähemalt ligikaudseidki eelarvesummasid ei ole ka eile avaldatud programmis. Mitmes valdkonnas võistleb narkovastane võitlus teiste ridadega riigieelarves ja rahastamine on poliitiline otsus, mida hakatakse langetama sügisel.

Erinevalt sotsiaalministeeriumist ei pea siseministeerium küll hädaliste vahel valima, kuid kahtlemata seisab ka siseminister küsimuse ees, miks just uimastivastane võitlus, mitte aga näiteks merereostuse tõrjumine. See on õigustatud küsimus ja sellele vastamine tähendab selget prioriteedi seadmist.

Siseministeeriumi asumine narkovastase võitluse etteotsa kasvatab lootust eesmärkide täitmisele, kuid ametkondliku koostöö osa peaks see lihtsustama.


Mööngem, et oluline osa selle programmi sihtrühmast jääb mingil moel politsei vaatevälja nagunii: uimastid ei tähenda ainult räbaldunud narkomaani, vaid ka kuritegevust, kuritegelikke ühendusi ja räpast raha.

Teine oluline osa on aga ennetustöö ning piltlikult öeldes mõjub selles asjas lastele ja nende vanematele vormis politseinik palju veenvamalt kui kampsunis arstitädi. 2016. aasta lõpuks on näha, kas siseministeeriumil jätkus ka jaksu ja poliitilist tähelepanu alustatu lõpule viia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles