Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Andrus Säälik kirjutab, et toidu käibemaksu langusest oodatakse madalamaid hindu, mis aitaks väiksema sissetulekuga inimesi, kuid unustatakse, kuidas hinnad kujunevad. Käibemaks on vaid üks hinnakomponent.
Toiduainete käibemaksumäära alandamise mõttevahetuses peegeldub kahjuks nii mõnestki seisukohast riigi ja majanduse toimimise mittemõistmist, pildi ilustamist ebameeldivate argumentide mahavaikimisega, lihtsalt pahatahtlikkust ja paraku ka lausvalet.
Palju on küsitud, miks valitsus ei ole langetanud käibemaksumäära tagasi 18 protsendile, nagu lubatud. Valitsus ei ole seda kunagi lubanud, müüt elab aga edasi. Kordan üle: erinevalt pensioni teise samba sissemaksete ajutisest vähendamisest, mis tagasi tõsteti ja ajutiselt ka tõuseb, ei ole valitsus lubanud käibemaksu taas alandada.
Maksumäära langetamisest räägitakse väga ühepoolselt. Tahetakse alanemist, aga keegi ei selgita, kuidas korvata laekumiste vähenemine. Juttu pole olnud ei tuluallikatest ega kulukärbetest. Vastupidi, teame, et soovitakse maksuvaba miinimumi tõusu, palka juurde politseinikele, päästeametnikele, õpetajatele, arstidele … Õige oleks koos maksusoodustuse sooviga pakkuda välja ka, kuidas vähenevaid tulusid kompenseerida või kulusid kärpida.
Rääkimata sellest, et hea oleks tõestada, kas soodustusest soovitava eesmärgi täitmisel üldse abi oleks. Millegipärast on vastupidi – nõutakse teistelt tõestamist, et minu geniaalne idee ei tööta.
Ministeeriumi süüdistatakse analüüsi puudumises. Riik tellis juba 2002. aastal konjunktuuriinstituudilt uuringu, kus muuhulgas analüüsiti ka toidu maksumäära alandamise mõjusid.
Aastate jooksul on teemat käsitlenud paljud eksperdid. Jään aga huviga ootama analüüsi, millega näiteks Eesti Päevaleht põhjendab oma esikülje pealkirja «Käibemaks poob endiselt» (EPL 09.07). Toidu käibemaksu langusest oodatakse eelkõige madalamaid hindu, mis aitaks väiksema sissetulekuga inimesi. Argumenteerimisel unustatakse aga, kuidas hinnad kujunevad.
Eestis ja välismaal poode võrreldes selgus, et mõned (toidu)kaubad on Eestis kallimad. Kohe leiti ka süüdlane – erinevalt paljudest riikidest ei ole Eestis toiduainetele madalamat käibemaksumäära.
Unustati, et käibemaks on vaid üks hinnakomponent. Maksumäär on seadusega kehtestatud ja ajas vähe muutuv suurus, samal ajal kui toidu hind võib kõikuda päris palju. Seda mõjutab eelkõige maailmaturg, hooajalisus, ilm jms. Samuti ettevõtja soov hinda tõsta või langetada, et saada rohkem kasumit kõrgemast hinnast või suuremast läbimüügist, palgatõususoovid jms.
Erinevad hinnakomponendid teevad keeruliseks ka riikidevahelise analüüsi. Kindlasti ei piisa, kui võrrelda lihtsalt hindu kahes eri riigis asuvas kaupluses, vaid võrrelda tuleb üldist hinnataset. Eurostati andmetest selgub, et vaatamata suhteliselt kõrgele käibemaksumäärale on meil toit siiski keskmisest odavam – toiduainete hinnatase Eestis moodustab umbes 87 protsenti ELi omast.
Enamikul teistest ELi liikmesriikidest on käibemaksu standardmäär teistele kaupadele kõrgem: madalam maksumäär on vaid viiel liikmesriigil – Prantsusmaal 19,6 protsenti, Saksamaal 19 protsenti, Küprosel ja Maltal 18 protsenti ning Luksemburgil 15 protsenti. Lisaks on viis liikmesriiki samasuguse 20-protsendilise käibemaksumääraga – Bulgaaria, Austria, Sloveenia, Slovakkia ja Suurbritannia. Peaaegu kõik riigid on seejuures viimastel aastatel käibemaksumäära tõstnud.
Kas Eesti tarbija oleks valmis toiduainete käibemaksu alandamise nimel aktsepteerima kõrgemat üldist määra?
Maksulangusele on kaks peamist pooltargumenti. Esiteks, hinnad võivad veidi langeda. Avalikkuse tähelepanu on suur ja ettevõtjad on lubadusi andnud. Omaette küsimus on vaid see, kui palju ja kui pikaks ajaks. Osa võidust läheb üsna kindlalt ettevõtjatele ja ei jõuagi tarbijateni. Sellel võib küll olla kaudselt positiivseid mõjusid, näiteks ettevõttel rohkem raha tootearenduseks, kvaliteedi tõstmiseks.
Teiseks pooltargumendiks on, et võimalik hinnalangus aitaks väiksema sissetulekuga inimestel paremini toime tulla. Vaesemate tarbijate sissetulekust kulub suhteliselt suurem osa toidule, mistõttu võimalikust hinnalangusest võidaksid nemad suhteliselt rohkem.
Toiduainete hinna langus ei toimuks samas ulatuses, kui vähenev käibemaksumäär võimaldaks. Hind kujuneb ikka nõudmise ja pakkumise vahekorra tulemusena ning kui ettevõtjad teavad, et ostjad on harjunud teatud hinda maksma, proovitakse hind sellele tasemele tagasi tõsta, sõltumata kehtivast maksumäärast.
Võtame näiteks Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu (EHRL) seisukoha kehtestada toitlustusteenustele 20 protsendi asemel üheksaprotsendiline määr. EHRLi juhatuse esimehe Verni Loodmaa hinnangul võiks käibemaksu alandamise tagajärjel hinnad alaneda pisut, kaks-kolm protsenti, mida näitab ka teiste riikide kogemus (PMO 10.07). 100-eurose käibemaksueelse hinnaga kaup peaks sel juhul odavnema 120 eurolt 109 eurole ehk rohkem kui üheksa protsenti. Lubatakse aga kahe-kolme protsendilist hinnalangust …
Õiglane on märkida, et EHRL ei pidanudki esmaseks hinnalangust, vaid toidukultuuri ja maksukuulekuse parandamist. Viimase puhul peaks aga rääkima kogu maksukoormuse vähendamisest, mitte maksuerisusest.
Ka Eesti kogemus ei toeta erisusi. Kui 1999. aastal kehtestati raamatutele 18 asemel viie protsendiline käibemaks, odavnesid raamatud jaanuaris-veebruaris võrreldes detsembriga neli, mitte 11 protsenti. Hinnad ei langenud üldse, kui samasugune maksusoodustus kehtestati 2004. aastal majutusteenusele ja käsimüügist ostetavale ajakirjandusele. Ettevõtjatele ei saa sellist käitumist ette heita – me kõik tahame paremini elada, töötajad tahaksid rohkem palka ja ettevõtjad kasumit.
Jaekaubanduskettide hindade alandamise lubadus on ennatlik – ühelgi kauplusel ei ole võimalik garanteerida maksumäära langusega võrdset hinnalangust, sest enne kauba poodi jõudmist kujundavad selle hinda põllumajandustootjad, toiduainetööstused, vahendajad. Jaemüüjad teavad seda hästi ja peaksid rääkima kogu loo, mitte tekitama tarbijates ootusi, mida nad ei saagi olla võimelised täitma.
Inimesed, kes soovivad odavamaid kaupu, ei taha hetkelist hinnalangust. Seda näitavad ka kampaania «Euro hinda ei tõsta» tulemused. Euro iseenesest ei tõstnudki, sest hinnad sai täpselt ümber arvutada, mängu tulid hoopis üldise majanduskeskkonna tegurid ja ettevõtjate otsused ning lõpptulemusega tarbija rahule ei jäänud.
Käibemaksualandus on paraku vaesemate abistamiseks ebaefektiivne, sest suurem osa toetusest läheb neile, kes seda ei vaja.
Vaesema elaniku kulutused toidule moodustavad nende tarbijakorvist suhteliselt suurema osa – statistikaameti andmetel läks leibkondade vaeseimal kümnendikul (I kuludetsiil) 2012. aastal toidule keskmiselt 34,5 protsenti kulutustest, rikkaimal kümnendikul (X kuludetsiil) 15,8 protsenti. Rikkamad kulutavad toidule kokku aga rohkem – I detsiil kulutas 2012. aastal leibkonnaliikme kohta 343 eurot, X detsiil aga 1555 eurot.
Seega saaks neli ja pool korda suurema kasu tarbija, kes soodustust ei vaja. Pealegi ei pruugi väiksema sissetulekuga inimeste kulutused väheneda, kuna nende ostukorvi odavamaid kaupu saab asendada kallimate ja kvaliteetsematega (mis on loomulikult hea).
Vaesemate toetamiseks on riigil kaks teed – maksusoodustusega, mis ei jõua (vähemalt kogu ulatuses) abivajajani, või otsetoetusega. Eesti on valinud teise tee.
Kolmas selge vastuargument ongi tõsiasi, et käibemaksualandus on kallis, sest maksulaekumised vähenevad ja seega ka riigi teenused (sotsiaalkaitse, haridus, tervishoid, taristu, korra- ja riigikaitse jne), mis on olulisemad just vaesemate jaoks.
Tuginedes statistikaameti andmetele ja rahandusministeeriumi 2013. aasta kevadprognoosile, võib toidu käibemaksu laekumiseks 2014. aastal hinnata umbes 285 miljonit eurot. Juhul kui 2014 kehtiks toidule (ilma jookideta) 15-protsendiline käibemaksumäär, laekuks umbes 70 miljonit eurot vähem kui praeguse määraga, kümne protsendi korral 140 miljonit eurot vähem, viieprotsendilise määra korral aga 210 miljonit vähem.
Neljandaks, iga maksusoodustuse kehtestamisega lisanduvad peagi järgmised soovijad. EHRLi juba mainisin ja üsna kindlalt on järgmisedki ootamas.
Viiendaks, maksuerisustega käib kaasas ka pettusvõimaluste suurenemine. Teame ju näiteid mootorikütuste turult, kus kütuseid üritatakse importida maksusoodustusega kaubagruppide nime all. Majandusteoreetiliselt on parim ühtne käibemaks, sest see ei moonuta hinnasignaale ning tarbijate ja tootjate käitumise väljakujunemist turumajanduses.
Ja viimaseks vastuargumendiks on, et maksuhaldus muutub kulukamaks nii riigile kui ka ettevõtjatele, kel tuleb kassasüsteemid jm süsteemid ümber teha. Peaküsimus ei ole tehnilises keerukuses, aga selle elluviimine maksab. Kindlasti tekitab raskusi ka maksuobjekt: kas madalama määraga oleks kogu toit või ainult esmatarbekaubad? Mäletame veel segadusi Tallinna müügimaksu rakendamisel.
Toiduainete käibemaksumäära alandamise negatiivsed mõjud kaaluvad seega üle positiivsed. Maksuerandid moonutavad konkurentsi, on alati kellegi suhtes ebaõiglased ja tavaliselt pole neil soovitud mõju. Lisaks on nad liiga kallid, sest soodustust saavad ka need, kes tegelikult tuge ei vaja.
Eesti valitsuse suund on olnud vähendada tööjõumakse, et soodustada töötamist ja ise hakkama saamist, leida vähenevate maksutulude katteks kokkuhoiukohti ning osaliselt kompenseerida seda tarbimis- ja keskkonnamaksude tõstmisega. Kes leiab toidukauba maksumäära alandamise vajaliku olevat, peab seda ratsionaalsete argumentidega põhjendama, tõestama, et just maksualandus täidab eesmärgi, ja leidma katte riigi saamata jäävale tulule.