Nii suuri ja oluliselt maastikku muutvaid rajatisi nagu kavandatav kiirrongitee Tallinnast Eesti-Läti piirile suudab vaesevõitu väikeriik sajandigi jooksul ette võtta vaid üksikuid.
Anneli Ammas: mõtleme kaasa, mitte ei kaasa
20. juuli 2013, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrdluseks võib tuua Kumu või Eesti Rahva Muuseumi, mis hinna poolest on küll hoopis teises suuruses – ühe ERMi saaks kümne kilomeetri raudtee eest. Kui isegi Euroopa abiraha raudtee-ehituseks välja võtta, saaks raudteed ERMi raha eest vaid paarkümmend kilomeetrit rohkem. Uue raudtee pikkus oleks Eestis 230 kilomeetrit.
Ka oma eesmärgi poolest on raudtee midagi muud kui rahvuskultuuriehitised. Pigem võrreldav Saaremaa sillaga. Sisu mõttes aga peaks ka raudtee eeldama ühiskondlikku kokkulepet, et oleme valmis nii suure kulutuse ühisest rahakotist tegema. Raudtee puhul veelgi otsesemalt, sest see tuleb oma rajatistega tuhandete inimeste elupaiga keskele. Aga kas on? Millal oleme kiirraudtee ehitamises kokku leppinud? Kas see on olnud üks riigikogu valimiste peateemasid, kas rahvas on valitsejaile andnud volituse seda raudtee-asja ajada? Rail Balticust on kõneldud aastaid, aga ilmselt ei eksi, kui väita, et Haapsalu raudtee taastamine või Saaremaa sild tunduvad Eesti inimestele lähedasemad kui kõrvu lukku paneva kiirusega läbi Eestimaa Euroopasse kihutav imerong.
Seepärast võib tuhandetele, kelle koduvärava tagant rongid mööda vuhisema hakkavad, tunduda kogu see ettevõtmine väljast, valitsejate-otsustajate poolt peale surutuna. Seepärast võib ka ennustada, et avalikud arutelud, mida ministeerium ja raudtee projekteerijad sügisel korraldama hakkavad, saavad olema tulised ning palju tuleb põhjendada, miks harjumuspärast idüllilist maamaastikku suuresti muutvat rajatist ikka nii väga vaja on.
Raudtee rajamise eestvedajate jutt suurepärasest võimalusest mõne tunniga mugavas rongis Berliini vuhiseda ei kõla ausalt. Ei hakka ju kiirrong igas suuremas asulas peatuma – heal juhul jääb hetkeks seisma Pärnus.
Kes vähegi mõtleb, mõistab, et eelkõige hakkaksid ülikallil raudteel sõitma pikad kaubarongid. Ja seda ei pea ju häbenema – inimesed pole rumalad ja mõistavad, et majanduslikult oleks see Eesti jaoks tõesti suur võimalus. Mäletate, kui Saaremaale looduskaunisse lahesoppi süvasadamat rajati ning räägiti tuhandetest kruiisituristidest, kes meie puutumatut loodust imetlema tormavad. Et jumala eest, sinna ei tule kaubasadamat. Lõpuks on Saaremaal tõehetk käes ning reisisadamast saab kaubasadam. Inimestega tuleb ausalt, asjalikult ja palju rääkida.
Ükski küsimus või kõhklus, mis rahvakoosolekuil või kirjades kostab, ei ole vale ega tüütu, vaid neile tuleb vastata. Ja kindlasti ei saa rahva kaasamine tähendada, et laseme inimestel rääkida, auru välja lasta, aga valitsejate otsuseid need jutud ei muuda. Kui Rail Balticust ei saa rahvusliku kokkuleppe suurprojekt, igaühe oma asi, tekitab see taas mõru tunde, et valitsejad ei kuule rahvast.