Kartused polnud põhjendatud. Kilulinlasel, kes Tartut väga ei tunne, ei olnud raske viia mälupilt ja sõna kokku, tehes kirjanduslikke rännakuid Jaak Juske ajaloolise raamatu põhjal, sest seigeldi põhiliselt kesklinna ümbruses ehk tuntud piirkonnas. Ja kui suur see provintsilinn ikka on.
Ärgu tartlased siinkohal solvugu. Kui nemad Tallinna kilulinnaks nimetavad, siis talugu ise provintsilinna nimetust. Kusjuures huvitav on see, et paadunud Tartu elanik ei kujuta ettegi pealinnas elamist ja vastupidi.
Tartu ja Tallinna filosoofilistest, kultuurilistest või etnilistest erinevustest võiks kirjutada head mitu doktoritööd, kuid jäägu see targematele.
Niisiis unustatud lood. Ajaloolised tagasipõiged – huvitavad, harivad ja värvikad – Tallinna kohta ilmusid Juske sulest läinud talvel ja olid väärt lisaks lugemisele ka kauakestvat aplausi. Põlisele kilulinlasele olid kõik teoses esitatud rännakute marsruudid üdini tuttavad – sule silmad, kujuta ette tänavate plaan ning saad kohe aru, kus voolab Härjapea jõgi või asub Võllamägi.
Tartuga oli pisut keerulisem, mõttele tuli lisada jõudu, kuid sai hakkama. Raamatus on esitatud viis jalutuskäiku, mis illustreeritud iidsete kaartide, ajaloolise pildimaterjali ja särava tekstiga. Eks tegelikult peaks raamatu kaenlasse võtma ja teekonna jalgadel läbima – saaks rasva põletatud ja asjast paremini selgust. Et mis oli sel kohal toona ja tol kohal sajandeid tagasi ja kust kulgesid vallimüürid ja millised olid sillad. Ning miks ja kes ehitas selle ja tolle maja ja kes elas kus ja kus elas kes ja millised asutused paiknesid sii ja paiknesid seal ning milliseid müüte ja lugusid ühest või teisest paigast räägitakse.
Ühesõnaga: väärt raamat.