Pealinnas kipub minema enne sügisesi kohalikke valimisi võimu pärast tõsiseks madinaks. Seni on oravad küll vaid pisut ninasarviku tallaaluseid kõditanud, mida too pole vist õieti tähelegi pannud.
Hille Tänavsuu: ninasarvikul selg prügiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd aga püüab Reformierakond vastasrinda varakult koondada, et savisaarlastele tuul alla teha.
See ei ole muidugi kerge. Tasuta transpordi sisseseadmine tõi keskerakondlikule linnavalitsusele kõvasti plusspunkte ja ka lisavalijaid, mida ei suuda vähendada isegi endiselt kehvas seisus tänavad.
Kindlasti annab osale valijaist suurt hingelist tuge ka uue õigeusu kiriku valmimine Lasnamäel, just enne valimisi.
Paraku pole oravatel ega eksisamaalastel peale sõnasõjamoona esialgu midagi vastu panna. Aga võiks ju olla, võiks midagi olulist lubada. Varem on mitu korda juhtunud nii, et kui pealinn midagi kavandab, siis tõmbab Toompea sellele seaduse jõuga vee peale.
Meenutame kurikuulsaid paadi- ja müügimakse, mille Tallinn kehtestas, aga riigikogu tühistas. Kui Tallinn soovis maamaksu suurendada, vabastas parlament kodualuse maa (1500 m2) maksust hoopiski, mis küll tegelikult üldist maamaksu ei vähendanud.
Kui kehtestaks üle riigi tasuta ühistranspordi? See oleks vastutulek neile, kes elavad väljaspool pealinna, kuid ei mõjutaks kuidagi validaatori ees vehkivate tallinlaste meelsust.
Kuuldavasti kavatseb pealinn prügifirmade ahnusele päitseid pähe tõmmates hakata ise jäätmevedu korraldama. Hei, Toompea, ehk oleks paras aeg sekkuda!
Kui seaks üle riigi sisse tasuta prügiveo, nii et selle eest ei maksa elanikud, vaid firmad, kel seda prügi hädasti tarvis. Aina valjemini kõlavad ju hääled, et prügi on tooraine, ressurss, kapital. Prügiäri on vägagi rentaabel, ainus häda on see, et Eesti elanikud ei suuda nende jaoks nii palju prügi koguda, seega tuleb hakata prahti importima.
Kui prügi on varandus, miks peaksid elanikud selle eest maksma, pealegi veel kolm korda. Esimesel korral poes koos kaubaga, kusjuures hinna sees on ka riigimaks ehk pakendiaktsiis. Teisel korral maksame selle eest, et veofirma maja ees konteineri tühjendaks, kusjuures
lepingutingimused on karmid ega arvesta erisusi.
Ja kolmas kord maksame soojuse või elektri eest, mida prügipõletusjaamas toodetakse. Seega sõltub prügikäitleja kasum mitte tema tegevuse efektiivsusest, vaid see on tagatud meie igaühe rahakoti toel. Koos prügiga kogutakse kokku ka kindel kasum.
Kõige selleni on viinud jäätmekäitlejate kõva lobitegevus. Endine linnapea,
majandusgeograaf ja visionäär Hardo Aasmäe kritiseeris ajalehes Pealinn keskkonnaministeeriumi, et see ei tegele jäätmekäitluse, vaid prügiäri korraldamisega.
Edaspidi oleks asi lihtsam. Jäätmekäitlust korraldaksid ehk tooret oma tootmisele ostaksid jäätmeenergia tehased ise, sõlmides lepinguid prügivedajate ja elanikega. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas vabaneks paugupealt 12 ametikohta. Võib-olla jõuame kunagi sellenigi, et jäätmekäitlejad elanikele ka prügi kui väärtusliku toorme eest maksma hakkaksid.
Ei usu, et nad välismaalt imporditava rämpsu niisama kätte saavad. Miks ei võiks tegutseda prügi vastuvõtukohad, kus utiili eest makstakse, olgu või sente. Siis saaksid ehk tõesti pargid ja metsaalused puhtaks.
Loomulikult ei soovi jäätmekäitlejad ega ka keskkonnaministeeriumi vastavad ametnikud tasuta prügiveost midagi kuulda. Aga poliitikud, kes tahavad Tallinnas võimu juurde pürgida, võiksid mõelda sellele tõsiselt olulisele keskkonnaprogrammile, mis tooks kaasa valimistel nii vajalikke hääli. Mitte ainult pealinnas.