Argo Ideon: sõjamängud

Argo Ideon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Kolmanda jaanuari hommikul kell neli tõuseb õhku kakskümmend Mi-17 helikopterit Hiina eriväelastega, kes maanduvad peagi Venemaa Habarovski linna Lenini-nimelisel staadionil.

 Istunud ümber Hiina konsulaadi varutud mikrobussidesse, suundub rühm üle võtma linnavaksalit ja Ida sõjaväeringkonna staapi. Pärast massiivset tulelööki WS-2D raketipatareidest Vene idaosa militaarobjektide pihta liiguvad juba suured Hiina rahvaarmee üksused üle Ussuuri- ja Amuurimaa piiri. Vastupanu on peaaegu olematu.

Paljud Vene tippjuhid on välismaal aastavahetust tähistamas, osa ei pöördugi tagasi. Rahuleppega saab Hiina endale suure osa Venemaa senistest idapoolsetest valdustest.

Eelnev pole militaarkiiksuga hullu unenägu pärast õlut ja viina segiläbi tarbides kulgenud suveõhtut, vaid Vene publitsisti Aleksandr Hramtšihhini hiljutises artiklis saidil snob.ru avaldatud stsenaariumi kokkuvõte. Hramtšihhin pretendeerib teatavale tõsiselt võetavusele, ta on Venemaa nõrkusest Kaug-Idas varemgi kirjutanud. Tema oponendid viitavad samas sellele, et 2008. aasta augustis väitis mees, et Lõuna-Osseetias mingit sõda ei tule.

Kujuteldavate konfliktide kirjeldustega ongi alati see häda, et pole teada, kui tõsiselt neid peaks võtma. Sama lugu on ka Rootsi erukindrali Karlis Neretnieksi poolt Stratforis avaldatud artikliga, mis analüüsib Rootsi seisu võimalikus Lääne-Vene konfliktis, kus NATO peaks lunastama lubaduse kaitsta Balti riike.

Olukorras, kus enamikul riikidel ametlikult defineeritud vaenlasi ei olegi ja rõhutatakse heanaaberlikke suhteid, tundub sarnaste stsenaariumide kirjapanek vaat ehk pühaduseteotus.

Kuid on ju selge, et ühtegi kaitseplaani ei saa teha, prognoosimata vastase võimalikku tegevust. Staapides on need stsenaariumid nagunii läbi mängitud. Kui nii poleks, ei saanuks ka näiteks Rootsi kaitsejõudude juhataja kindral Göranson teatada Svenska Dagbladetis, et välise sissetungi korral on Rootsi võimeline iseseisvalt vastupanu osutama umbes nädala.

III maailmasõja stsenaariume on kirjutatud tegelikult väga palju. Me võime kõik loota, et need stsenaariumid jäävad filmidesse, nagu «Punane koidik», mis räägib Põhja-Korea rünnakust USA-le, või «Iseseisvuspäev», mis kõneleb maalaste vastupanust agressiivsetele tulnukatele.

Kahjuks ei koosne maailma ajalugu aga rahu ja õitsengu millenniumidest, vaid on sõdade ja nendevaheliste lühikeste rahuperioodide kronoloogia. Euroopa sõjajärgne rahulik areng on pigem suur erand, ning geograafilises mõistes Euroopas on sõdu peetud ka pärast 1945. aastat.

On ka neid, kes loevad III maailmasõjaks külma sõda ning leiavad, et neljas maailmasõda on USA terrorivastase tegevusega juba alanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles