Raivo Vare: reformi saab teha vaid tõmbekeskuste kaudu

Raivo Vare Foto: Peeter Langovits

Majandusmees, kunagine haldusreformaator Raivo Vare kirjutab, et kui midagi lähiajal ette ei võeta, see osa Eestist, mis majanduslikest keskustest eemal asub, paarikümne aasta pärast ilmselt inimtühi..

Kui ma jälgin diskussiooni haldusterritoriaalsest reformist (mis on vaid osa kogu riigivalitsemist hõlmavast laiemast haldusreformist), siis külastab mind klassikaline déjà-vu. Juba 25 aastat tagasi, kui ma hakkasin juristina selle temaatikaga professionaalselt tegelema, ametnikuna ja hiljem valitsusliikmena, olid laual kõik needsamad teemad ja ka vastuseidki oli valida.

Kuna kõiki seotud probleemseid teemasid pole võimalik ühes leheloos arutada, siis peatuksin ühel alusprintsiibil, millel põhineb ka praegune regionaalministri väljapakutu.

Ma nimetaks seda majandusgeograafiliseks seaduspärasuseks, mida on kogenud kõik riigid ühel või teisel viisil läbi ajaloo. Meil väljendub see nähtavas probleemis, et Eesti rebeneb üha enam keskelt kaheks, üks pool Tallinna ja teine, väiksem pool, Tartu suunas. Üks murdekohti on kunagi nii eduka Kesk-Eesti kandis, nagu on ilmekalt näidanud viimase aja Geomeedia analüüsid.

Kui areng isevoolu jätkub, siis läheb muster paratamatult samas suunas edasi. Kui mitte midagi lähiajal ei tee, siis nii paarikümne aasta pärast ongi suurem osa nendest peamistest majanduslikest keskustest eemal asuvast Eestist üsna inimtühi.

Siis tuleb ikkagi meil kõigil ühiskonnana kõvasti maksma hakata, et mõistlik elukorraldus kuskil Türil, Alutagusel või mujal säiliks, mida on vaja muuhulgas kasvõi seepärast, et säilitada mingigi kontroll territooriumi üle.

Ega siis juhuslikult ei ole toimunud läbi ajaloo inimeste asustuse teke ja areng eelkõige transporditaristu-põhiselt. Ka äsjane rahvaküsitluse tulemuste analüüs statistikaameti poolt näitas, et suurem osa Eesti elanikkonnast elab peamiste teede ja mere ääres.

Vaadakem vaid Eesti paljude piirkondlike keskuste arengut. Olgem realistid, kas näiteks Rapla, Jõgeva, Tapa, Türi, Mõisaküla, Valga ja paljud teised asulad oleks need, mis nad olid ja on, kui sinna poleks ehitatud omal ajal raudteed? Just eelkõige tollane kõige efektiivsem transpordiliik – raudtee – ning põhi- ja tugimaanteede ehitus võimaldas neis kohtades tekkida ja areneda tööstustel ja ümbritsevat piirkonda teenindavatel muudel äridel ning selle läbi luua sobiva elukeskkonna suhteliselt suurel osal Eestist.

Isegi nõukogude ajal saadi sellest aru, kui püüti mõnda aega 39 rajooni süsteemi juurutada. Aluseks oli ju lihtne piirkondliku tõmbekeskuse loogika, mis muudeti ühtlasi ka administratiivseks keskuseks. Võrrelge tollast nende keskuste nimekirja praeguse loeteluga. See kattub suuresti tänaseni, välja arvatud nende asulate osas, kus taristuline ühenduvus viletsam ja majanduselu soiku jäänud.

Majanduskeskuste loomulik tõmme ei kao kuhugi, eriti kui hõreasustuses elamine põhineb tänapäeval üha vähem majanduslikul vajadusel just seal elada võrreldes varasema ajaga, kui suur osa maal elavaid inimesi töötas tõepoolest lähedalasuval põllul või laudas.

Ning taandunud ei ole ainult põllumajandus, ka tööstused kukkusid paljudes väikestes kohtades kokku. Koos sellega on paratamatult piiratud ka teenindussfääri ettevõtluse kasvupotentsiaal.

Elukoht maal hõreasustuses ei ole enam üldsegi otseselt seotud millegi tootmisega, vaid paljus eluviisiga. Kui hõreasustuses elamine ei ole enam otsene majanduslik vajadus, vaid eluviis, siis peab küsima, mis on eluviisi toetamise hind?

Peame võtma omaks, et majanduskeskustesse liikumise kasv on objektiivne protsess, mida saab vaid püüda mõnevõrra leevendada. Selleks peab vaatama, millistesse väiksematesse kohtadesse saab tuua natukesegi tagasi reaalmajanduslikku tootmist ja teenindust, stimuleerides ettevõtete loomist ja luues seeläbi inimestele töökohti. Sest inimesed liiguvad lõpuks ikka sinna, kus on töö.

Seda saab reaalselt konfigureerida ikka sinna kohtadesse, kus varasemad eeldused on juba olemas. Need on eelkõige ajaloolised ja just majanduslikud tõmbekeskused. Karmilt puhtmajanduslikult ei oleks võib-olla vaja ka mõnda tänast tõmbekeskust. Kuid pigem tuleks püüda arendada neid kohti, kui hakata kusagile hõreasustusse tekitama uusi keskusi ja tööstust, mis on täiesti ebareaalne.

Võtkem omaks, et tõmbekeskused on majandusgeograafilises mõttes nagu loodusnähtused. Loodusseaduste vastu võitlemine on kallis lõbu, võimalik vaid mõnda aega ning lõpeb reeglina alati ühtmoodi, teadagi kuidas.

Vabariigi tagasitulek algas suuresti alt üles, paikkondadest alates. Nii nagu see ka esimesel korral toimus. Seetõttu oli tollal üsna loomulik valik varasematel külanõukogudel põhinev omavalitsuste korraldus, ehkki need olid ajalooliselt suuresti suurmajandite ripatsid. Kogu see varasem põllumajandus-keskne mudel kui maaelu alustaust lagunes 1990ndatel laiali, aga samal ajal asemele midagi olemuslikult uut omavalitsuste osas ei pakutud.

Lisaks lammutati ära reaalse mõju omandanud maakondlik teine omavalitsuse tasand, mille taga ei olnud ainuüksi Toompea poliitiline tsentraliseerimishuvi, vaid suuresti ka tolleaegne põhjendatud hirm Kirde-Eesti autonoomia tekkimise ees, mis nüüd vast ei ole enam aktuaalne teema.

Praegu oleks vaja anda kogu sellele omavalitsusstruktuurile uus hingamine, mis ei ole üldse poliitiline, vaid puhtalt riigivalitsemise ratsionaalse korraldamise küsimus.

Kohalike otsustajate puhul killustunud süsteemi on sisse kodeeritud oht, et kiputakse ikka naabervaldadesse näiteks kõrvuti ujulaid ehitama, ehkki kasutajaid ei jätku.

Valdade vabatahtlik ühinemine ei ole kohaliku konjunktuurse ja subjektiivsetest enesesäilitamise huvidest kantud lähenemise ja, nagu me oleme mitmeid kordi näinud, pikema vaate puudumise tõttu ratsionaalseim tee. Tulemuseks on tihti poolikud lahendused, mis võivad kohati vägagi ebaratsionaalsed olla. Ainult riigi tasandil saab tervikpilti silmas pidada.

Kõige parem lahendus on anda ette kindlad mängureeglid, kuidas vabatahtlikult ühineda. Kui neid tingimusi ei täideta mingi mõistliku aja jooksul, siis tuleb rakendada ka sundi. Seejuures reformi mudeli mõttes ei ole vaja jalgratast leiutada, vaid loovalt ära kasutada kogemust, mida teised riigid on just selles võtmes edukalt rakendanud.

Kindlasti tuleb lahendada ka kohalike juhtide personaalne küsimus – mure, et mis minust saab. Neile tuleks garanteerida töö järgmiseks valimistsükliks, see on kokkuvõttes kergem lahendus kui ilma selleta, sest muidu on nad valdavalt muutuse vastu.

Nii on tehtud ka mujal edukates reformiriikides.  Regionaalpoliitiliselt tuleb võrdsustav ideoloogia põhimõtteliselt ära kaotada. Regionaalseid probleeme ei saa lahendada unifitseeritud viisil. Meil ei ole kunagi sissetuleku tase piirkondlikult võrdne. See tähendab, et eri kohtades olgu erinevad standardid ja erinevad toetusmeetmed.

Tallinn on nii tugev, et peab ise hakkama saama, ja seetõttu tuleks teda ausalt, kuid targalt diskrimineerida muu Eestiga võrreldes, aga mitte poliitilise kiusu pärast, nagu seda praegu tihti näha võib.

Tulumaksu tulekski ümber jagada nii, et Tallinn saab omale laekuvast väiksema protsendi ja Alutaguse suurema, kohe palju suurema. Ning ainult suuremates tõmbekeskustes võib rääkida kõige ülevalhoidmisest omavalitsuse enda poolt, mujal tuleb paratamatult doteerida.

Ka ei ole kusagil leiutatud midagi paremat kui spetsiaalsed stimuleerivad meetmed ettevõtluse toetuseks, tagamaks selle arengut talle muidu objektiivselt vähem atraktiivsetes piirkondades. See aga tähendaks vastavate meetmete varieeruvate pakettide väljatöötamist, mida rakendada sõltuvalt sellest, kas tegu on majandusliku tõmbekeskuse ja selle lähiümbruse või hõreasustusalaga.

Traditsiooniliselt ja ka meie rahandussüsteemi arvestades on otstarbekaim viis mingi ajaliselt ajutiste või alalistena piirkondlikult määratletud maksusoodustuste rakendamine. Ning kindlasti peaks need meetmed sisaldama kohaliku omavalitsuse enda huvitatust just ERAettevõtluse arendamisest, mida ju praegu sisuliselt ja formaalselt pole, nagu näitas hiljutine kaubandus-tööstuskoja uuring.

Kui lähiajal mitte midagi ei tehta, on asja nimi loodusliku valiku viimine absurdse lõpuni ja suurte Eesti piirkondade peaaegu täielik tühjenemine muutub pöördumatuks. Kui veel kaua molutada, siis on ühel hetkel tõepoolest rahu majas, aga selline rahu, nagu kipub olema kalmistul või põlislaanes. Isegi kui see kellelegi meeldib, ei saa meie riik ja rahvas endale seda siiski lubada.

3 mõtet

•    Kui midagi kohe ette ei võeta, tuleb meil kõigil ühiskonnana kõvasti maksma hakata, et mõistlik elukorraldus Türil või Alutagusel säiliks, mida on vaja muuhulgas kasvõi seepärast, et säilitada mingigi kontroll territooriumi üle.

•    Kõige parem lahendus on anda ette kindlad mängureeglid, kuidas vabatahtlikult ühineda. Kui neid tingimusi ei täideta mingi mõistliku aja jooksul, siis tuleb rakendada ka sundi.

•    Regionaalpoliitiliselt tuleb võrdsustav ideoloogia põhimõtteliselt ära kaotada. Tulumaksu tulekski ümber jagada nii, et Tallinn saab omale laekuvast väiksema protsendi ja Alutaguse suurema, kohe palju suurema.