Pühendumine ja plekkideta sportlastee – nii iseloomustab taasiseseisvunud Eesti nimekaimat jalgpallurit ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede.
Indrek Schwede: Mart Poomi täiuslik karjäär
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna lehvitab Eesti Lilleküla staadionil viimast korda sportlasele, keda on raske lahterdada. Mart Poom on absoluutselt erandlik.
Terve Eesti teab, et eeskujulikumat sportlast on raske leida. Ei mingeid kõrvalekaldeid valitud teest, ainult treening ja pühendumine. Kui sportliku poole pealt võiks Poomiga võistelda suusataja Andrus Veerpalu, siis spordiväliselt pole Poomile üldse vastaseid. Veerpalule – paipoisile läbi ja lõhki – on rahvas pahaks pannud rasket jalga autoroolis, aga kellele meenuks ainuski plekike Poomi eraelus? Ei pidusid, ei lõdvakslaskmist – ainult sihikindel liikumine eesmärgi suunas (gümnaasiumi lõpetas Poom kuldmedaliga).
Tüüpiliselt väikeriigi pallimängijale pole Poomil palju tiitleid ning needki, mis ette näidata, on individuaalsed. Poom on kuus korda valitud Eesti parimaks jalgpalluriks. Ta on saanud jalgpalliliidu hõbemärgi. Ta on valitud Inglise meistriliigaklubi Derby County aasta mängijaks. Varumängijana on Poom võitnud Meistrite liiga finalisti ja Inglismaa liiga karikavõistluste finalisti medali. Ta pole mitte kunagi saanud koos meeskonnakaaslastega triumfeerida staadionil pea kohale tõstetud karikaga. Poomil pole isegi Eesti meistri tiitlit.
Mart Poomi pole kunagi valitud ka Eesti parimaks sportlaseks. Kõigi väliste näitajate järgi on Eestis sadu – läbi aastakümnete isegi tuhandeid – edukamaid sportlasi kui Poom. Ometi vaidles rahvas tosin aastat tagasi tuliselt selle üle, kas Poomi puhul on tegemist maailma tuntuima eestlasega.
Juba siis kõlasid hääled, mis küsisid: kas eesti rahvas saab ikka tegelikult aru, millist karjääri nende kaasmaalane jalgpalli sünnimaal Inglismaal teeb? Vastus on jah ja ei. Mõistusega saab, aga emotsionaalselt mitte.
Et üdini mõista, millises karussellis Mart Poom üle tosina aasta Inglismaal keerles, peaks ise kogema sealset õhkkonda. Iga nädal mäng 30 000 – 60 000 pealtvaataja ees. Igas trennis lakkamatu ja varjatud konkurents koha pärast algkoosseisus. Iga päev ajakirjanduse luubi all. Igal treeningul (!) autogrammikütid – iseasi, kui lähedale nad staaridele pääsevad.
Igal hommikul, keskpäeval ja õhtul vutiuudised kohalikus ja üleriigilises meedias. Spekulatsioonid, rahanumbrid, mängijate ja treenerite nimed. Seda kõike saadab avalikkuse raugematu paisutatud huvi. Päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse. See on maailm, kus elavad suurrahvad. Selles ilmas pole palju ruumi jäetud teistele aladele. Kõige terasemad ja andekamad poisid panevad end proovile jalgpallis. Sinna koondub sportlaste paremik, kes saab täiendust üle maailma. Läbilöök Inglismaa jalgpallis tähendab jõudmist maailma tippjalgpalli.
Poomi erandlikkus seisneb ka selles, et erinevalt hollandlastest, rootslastest, taanlastest jpt väikerahvastest, kel on olemas omamaine aastakümnete pikkune jalgpallikultuur, pärines Poom katkestatud jalgpallitraditsiooniga riigist. Teoreetiliselt polnud Poomil tippvutis läbilöömiseks mingit šanssi. Praktiliselt tegi ta karjääri, millesarnast (ülalkirjeldatu taustal) Eesti spordiajalugu varem ei tundnud.
Poomi on nimetatud Eesti suursaadikuks Inglismaal, ja see ei ole õõnes epiteet. Inglismaal antud intervjuudes rääkis Poom oma kodumaast alati positiivselt ega unustanud pajatamast ka Eestit tabanud rängast Nõukogude okupatsioonist. Mis muu hulgas laastas ka meie jalgpalli ja mille mõju kiuste murdis Poom end avarmaailma tippklubidesse.
Erandlik on ka iseloom, millega Poom end läbi murdis. Keskkooli kuldmedali kõlinal pidi ta läbi lööma seltskonnas, kus õppimine polnud popp ja kus läbilöök eeldas enese eest seismise julgust. Poom jäi puutumata kaaslaste kehvast õppeedukusest ja kõrvalekalletest distsipliinirindel. Tema tee läks ainult üles!
Vastupidiselt kõikidele moodsa aja trendidele uskus Poom puhtasse töösse. Ei mingeid turundusnippe ega tühja trummipõristamist. Mis olnuks tundmatu väikeriigi väravavahile veel kasulikum, kui üritada publikule silma paista värvitud pea või muu ekstravagantse välise trikiga?! Et jääda meelde ja et meeldida. Et teenida selle pealt paremaid lepinguid ja pappi.
Sajandivahetusel, kui saareriigi ajalehed kirjutasid esikülgedel Manchester Unitedi huvist Poomi vastu, poetas Poom provokatsioonilise pärimise peale: ma ei kavatse Manchester Unitedi pärast pead värvida. Poomi ainus suhtekorraldaja on olnud Anton Hansen Tammsaare – kõik, mis inimene ilmas saavutab, tuleb läbi töö!
Kõige erandlikum ongi just see: Poomi usk, et töö viib sihile. Mitte tingimata rahapaja juurde, vaid sihile: valitud eesmärkide täitumisele läbi maksimaalse pingutuse ja õigesti elatud elu.
Iga Poomi pingutus on olnud maksimaalne. Et mitte kunagi hiljem ei saaks enesele teha etteheiteid: kui ma ometi oleksin kõik välja pannud...
Kõik see kokku annab Poomile hingerahu: tema on teinud endast kõik, ta on oma võimalust maksimaalselt kasutanud. Kui jätta kõrvale vigastused ja inimlikud eksimused vutiväravas, on Mart Poom teinud absoluutselt täiusliku karjääri. Täna saame staadionil vaadata selle hiilgava teekonna viimaseid minuteid.