Toosama Rowling, kes kirjutanud kõik need maailmakuulsad Harry Potteri lood ning teeninud miljoneid ja miljoneid, otsustas suunda muuta ning luua inglise tüüpilise külaromaani koos kõigi asjakohaste intriigidega. Tõde tunnistades on Rowlingil külaromaanisuurmeistriteni veel minna.
Tavaelu pole mingi lihtne Potteri lugu
Pagfordi alevis kooleb äkitselt vallavolikogu liige ehk siis tema koht jääb vabaks ning põhjustab ümbruskonnas paraja möllu, sest paljud ihkavad koolnu kohale pääseda. Niisiis läheb varjatud võitluseks, kus rebitakse eest maske nii enesel kui teistel.
Mõistagi käärivad Pagfordis ja selle lähikonnas vastuolud. Trall käib sotsiaalkeskuse ümber, mida ühed soovivad, teised mitte. Külaelanikud – olgu küla siinkohal kui üldistus – võitlevad omavahel, nende lapsed omavahel ja oma vanematega. Vastuollu lähevad erinevad ellusuhtumised ja maailmavaated. Mustust, nagu selgub, on palju. Keda vägistatakse, kes on pedofiil, kes narkar.
Ainult et sel lahingul pole pidepunkti. Stoori valgub laiali. Raamatu esimestest lehekülgedest alates tuleb kõik kuidagi tuttav ette: no muidugi, loo ülesehitus on sarnane suurmeistrite Caroline Grahami ja Ann Grangeri kirjutet inglise külakrimkale, ainult et puudub mõrv, mis oleks kindlalt kinnitatud keskpunt.
Viimasel sajal leheküljel muutub stoori siiski kompaktsemaks ning põnevamaks, heietus saab otsa. Ka raamatu lõpp on üsna hea, kuigi näikse eelnevast ehk pisut lahus olevat. Samas karaktereid oskab Rowling luua ja kui ta enese kallal kõvasti töötab, võib kunagi jõuda Grahami ja Grangeri lähistele.