Juhtkiri: päästke noored hinged

Dopingupatustajast või petturist noorsportlase avalikuks tulek peaks olema häirekell kogu spordiavalikkusele. See puudutab iga alaliitu ja treenerit, aga ka iga vanemat, kelle laps tõsisemalt sporti teeb. Need, kes on lasknud asjadel niikaugele areneda, peavad juhtunu eest täit vastutust kandma. Kuskil peab olema keegi teinud ränga vea. Või vastupidi, on midagi olulist õigel ajal tegemata jätnud.

Eesti–Soome maavõistlusel jäi dopinguga vahele 17-aastane ujuja. Eile avalikustatud B-dopinguproov sisaldas anaboolset steroidi stanozololi. Arvestades preparaadi tausta ja ohtlikkust, võib üsna kindel olla, et keti ahelate seas peab kuskil olema ka täiskasvanud asjaosalisi. Apteegist või poest Eestis seda osta ei saa, kuid veebist leiab hõlpsa vaevaga kinnituse, et kulturistide ja muude jõutreeningutega tegelejate seas ainet tuntakse ja seda ka liigub – ilmselt piisavalt, et selle kättesaamist ei peeta keerukaks. Küsimus on, miks ja kuidas jõuab teadmine sellest noore inimeseni? Ja lisaks teadmisele – iseasi, kui täielik see üldse on – mõte või ahvatlus midagi taolist kasutada?

Eelmisel nädalal jäeti seoses kihlveopettuse kahtlusega ära Eesti jalgpalli meistriliiga kohtumine Tallinna klubide FC Levadia ja Kalevi vahel. Eile leidsid kahtlused kinnitust – Kalevi president teatas, et neil on piisavalt andmeid, et heita meeskonnast välja kaks mängijat, kellest üks oli endale juba jalgpallis nime teinud Eesti noortekoondislane. Globaalses totalisaatoris pöörlev raha on meeletu ning viimastel aastatel on kihlveopettused olnud suurte rahvusvaheliste jalgpalliorganisatsioonide murelaps. Taas on küsimus, miks ja kuidas jõuab noor inimene pettuseni? Kas tõesti väärivad teenitavad eurod Vene ruletti, mis hävitab lootustandva karjääri ja annab hoobi liiga ja ala mainele? Oma eakaaslaste võimalustele piiri taga läbi lüüa?

Eeltoodud küsimused ootavad vastuseid. On ilmselge, et alaliidud – ja mitte ainult praeguste lugudega seotud ujumisliit ja jalgpalliliit, vaid ka kõik teised – peavad äärmiselt tõsiselt igale kahtlusele tähelepanu pöörama, võimalikult põhjalikult ja läbipaistvalt juhtunut uurima. Vajadusel karmilt karistama ning analüüsima, mida teha juhtunu vältimiseks tulevikus.

Me ei jää selliste lugudega ilma ainult paarist lootustandvast sportlasest, mõju on kaugelt laiem kui skandaal. Petulood kahjustavad ühiskonna suhtumist tippsporti ja ka treenimisse üldse. Üks pool sellest on rahaline – kes ikka tahaks spondeerida valdkonda, mis seotud valgustkartvate afääridega? Teine aga tekitab lapsevanemas kõhklusi, kas lapse trenni viimine on ülepea arukas tegu, kui juba eos pannakse «katus sõitma» kõikvõimalike ahvatlustega.