Tõnis Saarts: külm dušš erakonna­demokraatiale

Kõik Eesti erakonnad said neil valimistel kainestava sahmaka külma vett krae vahele. Ja seda muidugi üksikkandidaadi Indrek Tarandi käest. Isegi valimised võitnud Keskerakonna triumfil on mõru kõrvalmaik juures – kõik räägivad Tarandist, aga mitte valimiste tegelikust võitjast.

Protestivalimised olid lõppenud europarlamendi valimised kindlasti, kuid ühtlasi ka mõtlemapanevaks õppetunniks Eesti erakondadele tervikuna.

Võimalik, et nende valimiste tähendus on isegi kaalukam, kui me praegu seda tunnetame. Põhiintriig on selles, kes korjab üles praegu Tarandile läinud protestihääled peatsetel kohalikel valimistel ja edasistel riigikogu valimistel.

Kolm kohta kuuest läksid tegelikult protestimeelsetele jõududele. Rahulolematuid oli kahte liiki: Savisaare-partei valijad tulid välja, et näidata oma meelsust Ansipi valitsuse suhtes; Tarandi poolt hääletasid need, kes olid kaotanud usu praegustesse võimuerakondadesse ja sotsidesse ning kellele polnud Savisaar alternatiiviks.

Need olid ka valijad, kes protestisid viimaste aastate erakondliku poliitika grimasside vastu üldiselt.

Õhku jääb küsimus, kes olid nende valimiste suurimad kaotajad, jättes kõrvale need, kes tõesti ühtegi kohti ei saanud. Ei Reformierakonnal ega Isamaa ja Res Publica Liidul ole tegelikult erilist põhjust rõõmustamiseks. Valitsusparteid kogusid kahe peale kokku küll enam hääli kui Keskerakond, kuid 28-protsendiline toetus ei anna just alust rääkida kordaläinud usaldushääletusest.

Valitsuserakondade edust võivad kõneleda vaid silmaklappidega parteidemagoogid. Samas polnud tegu ka võimuparteidele lausumbusaldamisega, nagu püüab asja näidata Keskerakond.

Kuigi Isamaa ja Res Publica Liidu  poliitikud näitasid telekaamerate ees rõõmsaid nägusid, oodati salamisi umbes sama head tulemust kui Reformierakonnal. Kaalul on jõuvahekorrad valitsuses – kes hakkab kellele kohta kätte näitama …

Oravaparteilased aga võiksid olla tõesti tänulikud Kristiina Ojulandile, kellele kuulub tegelikult kastanite tulest välja toomise au. Reformikad oleksid muidu langenud omaenese seatud lõksu.

Kinniseid nimekirju toetati ju pronksööjärgses vaimustuses, kui erakonna maine troonis peadpööritavates kõrgustes.

Olukord on aga nüüdseks kardinaalselt muutunud ning välispoliitiliselt vähem kompetentsete parteibroilerite etteotsa seadmine oleks Reformierakonnale tõenäoliselt lõppenud täieliku katastroofiga. Valimistulemused rääkisid ju selget keelt, et endise kolmikliidu valijad hääletasid ennekõike välispoliitilise kompetentsuse poolt.

Sellest ka sotsiaaldemokraatide ebaõnnestumine ja piiripealne sissesaamine. Lisaks Tarandi-faktorile mängis siin rolli ka sotside esinumbri mitte kõige kordaläinum valik – Ivari Padarist lihtsalt ei kiiranud valijate veenmiseks piisavalt euroalast kompetentsust.

Suletud nimekirjadega said erakonnad valusasti mööda näppe. See on järjekordne õppetund, et ei tasu ühiskondlikku konteksti täiesti eirates ja avalikule arvamusele sülitades vaid endale mugavaid reegleid kehtestada.

Olgem ausad, see oli ikka absurdsuse tipp, et Eesti kõige isikukesksemaid valimisi taheti kunstlikult suruda üdini parteilistesse raamidesse.

Iga juhul võiks nüüd Indrek Tarand minna suure roosibuketi ja kommikarbiga nii Edgar Savisaare kui Andrus Ansipi ukse taha. Tema valimisvõidu tegelikud sepistajad olid just nimetatud poliitikud.

Tarandi tähelend peaks eriti ettevaatlikuks tegema just Reformierakonda ja IRLi. Ülieduka üksikkandidaadi poolt hääletas just paremparteide potentsiaalne elektoraat – noored. Kuidas muidu seletada Tarandi ülihead tulemust just e-valimistel.

Kui vaatame ka viimaste kuude küsitlustulemusi, siis on sealt näha mitmeid kõnekaid tendentse: Reformierakonna toetus läheb allamäge, IRLi ja SDE toetus püsib kangekaelselt paigal, tõusmas on aga just «pettunute» osakaal.

Praegu on Eesti parteimaastikule tekkinud kaalukas segment pigem parempoolse ilmavaatega protestimeelseid valijaid, kes kindlasti ei hääleta ei Savisaare ega sotsiaaldemokraatide poolt ja kes tegelikult ootavad, et nad korjaks üles mõni uus poliitiline jõud.

Võib ainult spekuleerida, mis juhtub siis, kui Indrek Neivelt ühes endise Arengufondi seltskonnaga otsustab teha oma erakonna …

Eelmised Euroopa Parlamendi valimised kuulutasid lõppu meteoorina taevasse tõusnud uuele parteile, Res Publicale. Kas praegused ei korda mitte ajalugu vastupidises võtmes – neist kannustatuna sünnib uus jõud, kes kaardid taas parteimaastikul sassi lööb?

Ei tasu rääkida, et europarlamendi valimised on Eesti poliitikas vähetähtsad. Vastupidi, üldisi parteipoliitika arenguid silmas pidades on need olnud ühed kaalukamad valimised üldse.