Kus võiksid Eesti noored õppida? Statistik Berit Hänilane arvutas rahvaloenduse andmete põhjal, mis asula võiks Eesti inimestele olla kokkutulemiseks kõige sobilikum – tõsi küll, ühe näitaja järgi, mis jätab teadlikult tähelepanuta terve hulga päriselu tegureid. Ta seletas statistikablogis asja nii: «Kui kõik elanikud peaksid ühte asulasse kokku tulema ja kaugust arvestataks linnulennult, siis kokkutulekukohaks sobiks just asulate pindmediaan.»
See koht, see Eesti asula – pindmediaan, nagu ütleb statistikatundja – pole Põhja-Tartumaal Paunveres … vabandust (!), Palamusel. See pole ka Mandri-Eesti geograafilises südames Järvamaal – nii umbes Paide kandis. Eesti inimgeograafiline keskmine on viimase rahvaloenduse andmete põhjal 26 kilomeetri kaugusel Tallinnast lõunas. Kõige lähemad asulad sellele arvutuslikule punktile on Aruvalla ja Kantküla – kui sõita Tartust või (mujalt) Lõuna-Eestist Tallinna poole, annavad need asulasildid aimu, et «varsti oleme Tallinnas».
Mõtleme nüüd Tartu peale. Miks see linn üldse erineb teistest ümbruskonna põllu- ja metsamajandust toetavatest keskustest? Keskajal oli Tartu tähtis kaubanduskeskus. Pärnust sai sõita toonase laevaga (ja talvel jõgesid mööda regedega) Viljandisse ja sealt Tartusse ning edasi juba Novgorodi.
Tartu oli Novgorodi hansakontori võtmete hoidja – tähtis peatuskoht vahetamaks lääne imeasju näiteks katedraalidele hädatarviliku küünlavaha vastu. Juba ordumeister Wolter von Plettenbergi ajal (~500 aastat tagasi) ei suudetud seda kanalit laevatatavana hoida.
Vanal-Liivimaal, ega kusagil mujal maailmas, polnud sellel ajal arusaamist, et siinkandis on maakoor olnud jääkihi paine all ning mõned kohad tõusevad sellest vabanedes teistest kiiremini. Sellesama Plettenbergi kaasaegne oli Kolumbus ja mitmed teised suured maadeavastajad. Maailma kaubandus ja ühes sellega Tartu roll muutusid totaalselt.
Kui Rootsi kuningas tahtis asutada oma idaprovintsidesse ülikooli, siis tõrjusid sadamalinna Tallinna kodanikud selle mõtte tagasi: gümnaasium meie laste äratuntavaks hüvanguks või trükikoda võivad veel olla, aga mingisugused välismaalt tulevad üliõpilased akadeemilistest traditsioonidest lähtuvate eriõiguste ning sellest tuleneva ülbuse ja tülidega – no tänan ei. Toonased tartlased nii ülbed polnud.
Tartu on ajalooline kurioosum. Majandusgeograafilistest eeldustest lähtuvalt peaks olema tegu kohaga, kus müüakse varuosi heinakaarutajale. Tegelikult on see aga praeguses Eestis üks kahest piirkonnast, kuhu inimesi kolib juurde. Põhjus on tarkuse kontsentratsioon.
Kui me tahame Eestis toetada sisemist mitmekesisust, tuleb toetada Tartut, sest muud (ajaloolised) jõud veavad rannikule.