Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: kõigest anarhia

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Abdul Turay kirjutab Eesti vasak- ja paremäärmuslaste elust – need väikesed seltskonnad on oma vaadetelt ja välismärkideltki kirjud. Lihtsam on leida seda, mille vastu nad on, kui seda, mille poolt nad on.

Kui olete tüdinud lugemast muudkui sellest, mis toimub Eesti poliitika keskpõrandal, võiks heita pilgu ka sellele, mis käärib platsi ääres.

Eesti noortel vasakpoolsetel, täpsemalt anarhistidel, oli üks probleem. Paistis, et nad ei saa kuidagi lahti oma vastastest, neonatsidest ja fašistidest. Neonatsid ründasid neid Tartu baarides, kõledates korrusmajades, kus osa neist elas, Pärnu kuurortlinnas ja geiklubide ees.

Lõpuks tuli rühm anarhiste kokku ja leidis lahenduse: nad loovad oma keskuse, kus mõtteid jagada, kontserte korraldada, keelekursusigi läbi viia, et parandada eestlaste ja venelaste suhteid. See oleks koht, kus töötada välja ja asuda levitama ideed kodanikuühiskonna ülesehitamisest. Ja mis kõige parem, see oleks kaugel igasugu neonatsidest.

Nad leidsid endale koha Kristiine keskuse lähedal Ülase tänaval. Sellest kõneleb noor aktivist Andres K: «Me sõlmisime lepingu kuu aega pärast avaüritust ja siis läksime plakateid üles kleepima, ning esimene asi, mida järgmisel hommikul nägime, oli Tallinna kuulsaim neonats aia taga grillimas.»

Selgus, et kohalike neonatside peamine kogunemiskoht oli samas lähedal asuv motoklubi.

Mis veel hullem, otse anarhistide keskuse kõrval oli black metal’i klubi, mis tõmbas ligi mõningaid natsionaalsotsialistlikke rokisõpru.

Fašistide ja anarhistide vahel valitseb vaat et sümbioos. On olnud selline natsist skinhead, kellest sai antirassistlik skinhead (liikumine SHARP), siis aga neonats, kes üritas korraldada vanade sõprade läbikolkimisi. Leidub punkareid, kes kannavad anarhistimärke ja lähevad seejärel koos neonatsidega jooma.

Juba see, et pahemäärmuslased saavad üldse olemas olla, ja seegi, et neil on yin-yang-suhe oma vastastega, näitab õieti Eesti läänestumist ja moderniseerumist.

Neonatse on rohkem kui anarhiste, nad võivad kergesti saada Tartu ja Tallinna neonatside rokipidudel kokku üle saja inimese. Ent iseäralikult on anarhistid paremini organiseeritud ja sestap paremini ajakirjanduses kajastatud.

Anarhistide keskus näeb välja just selline nagu peab: pime, luitunud ja pungilik. Kulunud mööbli, plekiliste seinte ja muugi poolest eestlastele nii armsale väikekodanlikule elule vastanduv. Seinal näeb Andrus Ansipit ja Mary Olsenit «Väikesest majast preerias», mõlemad tuntud ülburid, üks päriselust, teine väljamõeldud. Ruumi keskel on poksikott. Anarhistid ei ole vägivaldsed, aga et neonatsid on kiviviske kaugusel, on paljud siiski hakanud omandama enesekaitseoskusi.

Keskuse ajalugu selgitab Kristina Mering. «Selle panid käima inimesed, kes olid juba varem aktiivsed olnud. Kõik olid maja saamise poolt. Me olime jõudnud veendumusele, et vajame oma kohta,» sõnab ta. «Me tähistame praegu oma teist aastapäeva. Avasime uksed kahe aasta eest 8. mail.»

Anarhistina ei meeldi Meringile sõna «juht», aga kindlasti on tal vähemalt juhtiv roll. «Me langetame otsuseid konsensuse alusel, me jagame ülesandeid vastavalt inimeste omadustele ja võimetele. Kuna mulle meeldib väga rääkida, siis satun rohkem ka «pildi peale». See ei tähenda, et ma oleksin teistest tähtsam. Me ise teame, et keegi ei ole teistest tähtsam.»

Keskuse eesmärk on tõmmata ligi noori, et need saaksid teadmisi pahempoolse mõtteviisi kohta.

«Meil on ka palju mittepoliitilisi üritusi: maleõhtud, kontserdid, keelekursused. Sellised asjad on meie keskusele hädavajalikud. Ma saan jõudu juurde, kui näen, kuidas inimesed meie üritustele tulevad.»

Eesti pahemäärmuslased on jagunenud mitmesuguste suundade vahel, nende identiteedile annavad aluse eri probleemid: geiaktivistid, loomakaitsjad, radikaalsed feministid.

Valdavalt on nad pigem anarhistid kui kommunistid. Olulised mõjutajad on Saul Newman ja Noam Chomsky. Lihtsam on leida seda, mille vastu nad on, kui seda, mille poolt nad on.

Nad võitlevad kapitalismi, inimeste ja loomade ekspluateerimise, seksismi ja diskrimineerimise, eelkõige aga fašismi vastu. Mõned kasutavad enda kohta mõistet «antifa» – see on üle võetud saksa keelest ja tähendab antifašismi.

Meringi süda tilgub verd loomade kohtlemise pärast. «Kõik peaksid leidma endale midagi, mis nende südames tõeliselt vastu kajab. Minu elufilosoofia ütleb, et kõik need teemad on tõeliselt olulised. Minu juured on pungis, sealt ammutan ma mõtteid. Paljudel meist on mingi seos pungiga, aga see ei ole reegel.»

Uued noored anarhistid erinevad täiesti sellest, mida tavaliselt anarhismi all Eestis mõeldakse. See on osa läänemaailma üleeuroopalisest liikumisest. Eesti 1980. aastate punk ja anarhism oli tegelikult vastureaktsioon Nõukogude sunnirežiimile. See ei olnud kuidagi lääne liikumine, selle esmane paleus oli nõukogudevastasus.

«On kurb, et Tõnu Trubetskyt kutsutakse esianarhistiks. Tõnu Trubetsky ei mõista anarhismi mõtet. Ta liitus Keskerakonnaga ja osales kampaanias, mis ütles, et Keskerakond on tõeline punk,» lausub Mering.

«Ta on öelnud, et anarhism tähendab head muusikat, ilusaid naisi ja Hesburgerit. Ma väga loodan, et see oli nali.»

Andres K on sellega nõus. «Trubetsky kirjutas raamatu, mis on praktiliselt täiesti kopeeritud vikipeediast. Ajakirjanduses nimetatakse teda esianarhistiks, aga tema teoreetilised teadmised ei ole kuigi head ja ta pole tegelikult aktiivne,» sõnab ta.

Eesti anarhistidel on veel pikk tee ees. «Liikumine on palju tugevam Hispaanias ja Kreekas. Iga Eesti anarhisti unistus on asjad kokku pakkida ja Kreekasse sõita,» ütleb Andres K.

Pahem- ja paremäärmuslastel on läänes alati olnud omamoodi yin-yang-suhe.

Skinhead’id said 1960. aastatel Inglismaal alguse tavalise töölisklassi liikumisena. Neile meeldisid mustanahalised ja mustanahaliste kultuur ning nad olid ainukesed valged, kes käisid klubides, kus veetsid aega noored Jamaica immigrandid. Noorus ja agarus tõi loomulikult kaasa omajagu probleeme. Hakati arvama, et nad on rassistid, millest järeldus, et kes on rassist, on ühtlasi skinhead – ja nii hakkas kogu asi lumepallina peatumatult edasi veerema. Sestap ei tasu imestada, kui anarhistide keskuses kohtab skinhead’e.

Tänases Eestis leiab väga mitmesuguseid skinhead’e. On traditsioonilisi «nahkpäid», keda nimetatakse ka Trojaniteks või ‘69 vaimu kandjateks, kelles elab edasi algne uhkus töölisklassi kuulumise üle; on SHARP-liikumise (Skinheads Against Racist Prejudice, «skinhead’id rassiliste eelarvamuste vastu») esindajaid, kelle tunneb ära mustvalgete rõivaste järgi; on natsidest skinhead’e, niinimetatud puupäid (bonehead), kes teiste skinhead’ide sõnul polegi õiged skinhead’id; on isegi «punaseid» ehk kommunistlikke skinhead’e, keda eriti tuntakse kakluste poolest bonehead’idega.

«Meil on skinhead’e, kes väidavad, et on apoliitilised, aga tegelikult on ikka pahempoolsed. Kui skinhead väärtustab töölis­klassi, siis on ta teretulnud,» ütleb Mering. Neonatsid on päris ohtlikud. Kui venelastest ja eestlastest anarhistid saavad omavahel läbi ja teevad koostööd, siis venekeelsed skinhead’id ja eestlased vihkavad üksteist ja peavad lööminguid. Nad kannavad kaasas nuge ja õpivad võitluskunste.

Tallinnas kogunevad nad reedeõhtuti omamoodi irooniana Woodstocki nime kandvasse baari.

Üks aktivist oleks peaaegu kord õhtul Woodstocki – ikka puha rahu ja armastuse sümbol, eks ole – lähedal nuga saanud. Teda päästis vaid üks asi: tema rinnad. Tegu oli lesbiga, kes armastab kanda meherõivaid ja mehe moodi käitudagi. Kui aga neonatsid taipasid, et tegu on naisterahvaga, tõmbusid rusikad ja noad tagasi. Isegi neonatsidel on oma piirid.

Mering on samuti tõuklemisse sattunud, aga ta möönab, et vägivald on tugevasti seotud sooga.

Anarhistid ja neonatsid on pärit ühest allikast. Mõlemate taust on ühiskonna kehvem osa.

«Anarhistid on sageli lagunenud ja purunenud perekondadest, nad on üles kasvanud vaesuses,» ütleb Andres.

Ta ise on selle kohta hea näide. Ta on kasvanud Lasnamäe majamonstrumite keskel, kus ta seniajani elab. Ta ütleb, et temast oleks samahästi võinud saada nats.

«Kehva hariduse tõttu ei ole mul lootustki karjääri teha. Ma ei lõpetanud keskkooli, sest ei tulnud matemaatikaga toime. Seitsmeteistaastaselt lahkusin koolist.»

«Minu rahaasjad on päris viletsad, ma ei saa isegi valvurikohta,» lisab ta.

Noortele anarhistidele on ühine see, et nad tegutsevad oma veendumustest lähtudes. Nad on aktiivsed sellepärast, et tunnevad, et peavad midagi tegema, mitte et nad naudiksid selle tegemist.

Keegi neile selle eest ei maksa. Silmas pidades kogu küünilisust, mis iseloomustab Eesti poliitikat, ja selle korruptiivsust, on nad just sellised poliitikud, keda Eesti tegelikult vajaks. Paraku on nende veendumused enamikule eestlastest liiga radikaalsed.

Eesti anarhistid näevad oma suurima edu võimalust kodanikuühiskonna tugevnemises, isegi kui alati ei olda nendega paljudes küsimustes ühel meelel. Aga kui eesti rahvas suhtub küüniliselt poliitikutesse, siis anarhistid suhtuvad küüniliselt eestlastesse.

«Enamikule eestlastest on ainuke õigus, millest nad hoolivad, õigus teisi solvata. «Miks te ei salli minu sallimatust?» küsivad nad. Kõige olulisem on avalikkusele teada anda, et nood vägivaldsed kiilakad on olemas ja tegutsevad meie endi seas,» kinnitab Andres.

Tagasi üles