/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Neid liigub Tallinnas iga päev tuhandeid. Nad teevad siin tööd ja kulutavad teenitud raha – toidupoes, kohvikus, meelelahutusasutustes. Pealtnäha elavad nad nagu tallinlased (ja paljud elavadki kesklinnale lähemal kui osa tallinlasi), aga ometi ei ole nad seda. Paljud neist sõidavad autoga, kuid neilgi tuleb ette bussi- või trammisõite. Siin selgub nende tegelik pale – nad on tulnukad. Mittetallinlased, kel pole ühiskaarti. Mina olen üks neist.
Kui säärane mittetallinlane kavatseb Tallinnas bussiga sõita, tuleb tal raha maksta. Ühiskaardi soetanud piiksutavad neid tuvasti ees nagu tallinlasedki. Kuid vahest teist niisama palju on neid, kes vajavad ühistransporti piisavalt harva, et mitte igakuist makset teha. Vanasti lunastasid sellised mittetallinlased (nagu pealinna külalisedki) vajadusel tunnise sõiduõiguse mobiiltelefoniga. Nüüd jääb üle osta üksikpilet.
Pilet maksab üks euro ja 60 senti. Mittetallinlane on aga sularahakriisis nagu üks tänapäeva inimene ikka. Ta läheb sularahaautomaadi juurde, kust saab viieeurose. Väiksemat rahatähte automaadis ei ole. «Palun üks pilet!» ulatab ta selle bussijuhile.
Bussijuht mittetallinlasele otsa ei vaata. Ta vaatab viieeurost sellise tülgastusega, nagu keegi oleks käskinud tal praetud prussaka ära süüa. «Täpset pole?»
«Kahjuks ei,» vabandab mittetallinlane.
«Gospodi...» ohkab bussijuht. Õudselt tüütu! Õngitseb siis kuskilt selja tagant suure koti, leiab sellest rahatasku ja loeb sente. Buss seisab. Mittetallinlane hoidub üle õla vaatamast. Ta tunneb kuklas päristallinlaste pilke. Buss on palav ja tallinlastel alati rutt. Iga minut venib nagu kumm. Viimaks saab juht raha loetud ja käristab masinast pileti.
Kas see alandav mäng väärib ikka küünlaid? Raha ju ei taheta. Minu viiest viimasest sõidukorrast pole kolmel juhul olnud juhil vahetusraha. Viimati kui trammiga sõitsin, polnud tagasi anda ka kaheeurosest. Alles siis, kui münt läbi luugi tagasi kolksatas, märkasin kabiini klaasile kleebitud ruudulisest vihikust rebitud sedelit, millel seisid pastakaga veetud eesti-, vene- ja koguni ingliskeelsed varesejalad: «Vahetusraha pole!»
Rääkisin hiljuti ühe Tallinna lähivalla ametnikuga, kes kurtis, et elanikud trikitavad: registreerivad mõne pereliikme tallinlaseks. Ja Raepress hõiskab, et linn kasvab. Minister Helir-Valdor Seeder küsis õiguskantslerilt, kas tasuta sõit vaid tallinlasele on üldse seaduslik. See selleks. Miks ei võiks naaberomavalitsused kokku leppida? Ega vist eriti üritatagi. Kuigi Tallinna eesmärk oli ju autostumist piirata. Või siiski mitte?
PS Ma pole kohanud ainsatki naisbussijuhti, kes pole saanud viieeurosest tagasi anda. Rahatasku asemel kasutavad nad eranditult mündihoidjaid. Ning «tere», «tänan», «palun» ja naeratus kuuluvad asja juurde.