Air France’i saatuslik lend 447, mis alustas pühapäeva õhtul teed Rio de Janeirost Pariisi ja kadus mõne tunni möödudes jäljetult, jäi viimaseks sama numbriga lennusõiduks.
Nimelt otsustas Prantsusmaa lennukompanii, et nende ajaloo kõige ohvriterohkema tragöödiaga seostuvat numbrit enam ei kasutata ning samal kellaajal sama marsruuti läbivale lennule antakse uus tunnus – AF 445.
Koos lennunumbriga on endiselt kadunud ka 228 inimest kandnud Airbus 330-200, mille otsingud on terve nädala maailma ärevil hoidnud.
Brasiilia kuulutas küll korraks lennuki tükid Atlandi ookeanist leituks, kuid entusiasm lahtus peagi ja eile ei saanud keegi kinnitada, et kadunud õhusõidukist ka tegelikult mingeid kindlaid jälgi oleks.
Lennuki kadumine ja võimalus, et seda üldse kunagi või vähemalt lähitulevikus üles ei leita, on tekitanud lõputul hulgas spekulatsioone.
Esimesel õnnetusejärgsel õhtul levinuim teooria, et lennukit tabas välk, muutus lõpuks ekspertide kinnituseks, et üksnes välgulöök ei oleks lennukit alla toonud.
Enam-vähem selge on, et lennuk oli õnnetuse hetkel (või vähemalt viimaste teadete saamise ajal) kohas, kus ilmaolud olid keerulised. Signaalid lennuki kiirusest olid vastakad.
Maailma ajakirjanduses levivad veel arvamused tehniliste seadmete külmumisest, piloodi veast ja nõnda edasi.
Vähemalt üks kindel tulemus on uurimisel juba olnud – Airbus väljastas eile kõigile pilootidele meeldetuletuseks märgukirja, kuidas käituda kiirusemõõtjate ebakõla korral.
Tänapäeva tehnoloogilised võimalused on avarad, kuid ajalugu tunneb mitut lugu lennuõnnetustest, mille ohvrid leiti alles tükk aega hiljem.
Näiteks avastati 2000. aasta jaanuaris Argentina Andidest jäänused briti propellerlennukist, mis kukkus sinna 1947. aastal. Läks 53 aastat, et leida 5500 meetri kõrguselt maapinnalt lennukis olnud inimeste maised jäänused.
Üks kuulsamaid lugusid imelisest pääsemisest pärineb 1972. aastast, kui Uruguay lennuk tegi hädamaandumise Tšiili Andides ja 45-st pardal olnud inimesest 16 elasid 4000 meetri kõrgusel jäises külmuses 71 päeva (muu hulgas hukkunud kaaslasi süües).
Hilisemast ajast pärineb seikleja Steve Fosseti hukk, kes 2007. aastal väikelennukiga lennates kaduma läks ning kelle põrm leiti alles mullu augustis.
Praegust juhtumit uurivad Prantsuse ametnikud ei lubanud komisjoni järeldusi õnnetuse kohta mitte enne juunikuu lõppu. Kõrvalseisjail ei jää üle muud kui oodata, mis tulemuse uurimine annab.
Ükski ekspertarvamus ei aita muidugi hukkunute lähedasi ega muuda kurba fakti, et 228 tavalist inimest, nende seas kaheksa last, mitu lapsevanemat, arste, tantsijaid, Brasiilia kuningliku perekonna liige ja ka üks Eesti kodanik on traagiliselt hukkunud.
Võib vaid loota, et õnnetusest tehtavad järeldused aitavad tulevikus mõne katastroofi ära hoida.