Meist kui patustest

Jaan Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Teinekord tasub maailmateoste kõrval uurida hoopistükkis omamaist raamatut, et äkki on lahe. Mõni ongi. Nangu antud romaan depressiivse väikelinna elust. Justkui õnnekolmteist, aga elulisem ja ägedam. Jääd lugema ja loedki.

Selge see, et «Peremehed» Nobelile ei kandideeri, küll aga pakub äratundmist ja puudutab Eestimaa paiseid. Peotäis tegelasi, igaühel oma mured, igaüks omamoodi patune, kuid kõik meite omad. Maarahvas, selle sõna laiemas tähenduses.

Iga persoon esindab ühte paiset ja tegelikult väärinuks mõni neist suisa omaette raamatut.

Taat, endine miilits, sunniviisiliselt käsutatud küüditamispäeval autorooli, hiljem enese ja teiste kaitseks maha lasknud sõjaväest põgenenud kurjategija, puhtakujulise venemaalase. Kes ühtäkki kuulutatakse meedia ja rahvuslaste poolt vabadusvõitlejaks ainuüksi seepärast, et varjas end metsas.

Mis omakorda tähendab, et too miilits, kes likvideeris mõrtsuka, on metsavendade hävitaja, küüditaja, Eesti rahva vaenlane.

Rets, tavaline lurjus, kelle eelpoolmainitud miilits trellide taha lähetas. Mõistagi on tema nüüd vaene kannataja. Märter.

Et väljamõeldud stoori? Oh, ärge olge naiivsed. Igaüks, kes tahab kuulata, see kuuleb. Igaüks, kes tahab mõelda, see mõtleb. Asjalood ei ole isegi siin Eestimaal üheselt mustad ja valged, kuigi on mustaks ja valgeks võõbatud.

Raamatus on teisigi meite seast. Netikommentaator, kes pritsib viha kõige ja kõige pihta, mõistagi partei käsul; kamp alkohoolikuid, kes ei hakka miski tühise pooletuhande krooni pärast päevas end liigutama, kuid korjavad Troinoi tarbeks taarat; õnnetud muulased, kes tehakse ajakirjanduse poolt saatana käsilasteks...

Ühesõnaga: c'est la vie.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles