Mõne nädala eest uurisin Norras sealse päevalehe Verdens Gang ajakirjanikult, mis on praegu riigi meedias olulisim teema, ja sain ootamatult tuttavalt kõlava vastuse: debatt selle üle, kas kaheksandat aastat järjest ametis olev peaminister, kes oma teise valitsuse perioodil eelkõige arrogantsusega silma paistnud, kaotab sügisesed valimised või õnnestub tal oma toolile püsima jääda.
Paralleelid Eestiga olid kiired tekkima: nii Norra peaminister Jens Stoltenberg kui ka Andrus Ansip juhivad valitsust 2005. aastast (kusjuures viimasel täitub sel pühapäeval ametis 3000. päev). Mõlemad on tüürinud riigi läbi rahvuslikust tragöödiast ja teeninud selle mõjul erakonnale pikaajalise toetuse, peaaegu indulgentsi.
Kui Eestis algas peaministripartei agoonia Ansipi seemnekõne ja senise aatekaaslase Silver Meikari ülestunnistusega, siis Norras solvas Stoltenberg maailma suurimat naftapuurimisettevõtet ja seejärel puhkes tema Tööparteis seksiskandaal. Mõlema erakonna poliitiline valik oli üks: minna võimu ja kamraadide kaitseks enesealalhoiu ja ringkaitse teed.
Selle üle, kas peaministrite teod samale skaalale mahuvad või mitte, võib vaielda, kuid aeg näib mängivat palle mõlema väravasse. Stoltenberg on pikima järjestikuse ametiajaga Norra peaminister pärast Teist maailmasõda ja Ansip on seda kogu Eesti ajaloo lõikes, ent kunagisega võrreldava populaarsusega ei lähe ilmselt valimistele vastu kumbki. Norra kolleeg arvas põhjust teadvat: osa rahvast on vanast võimust ja mõttelaadist üdini väsinud ja ajapikku väsitab ühtviisi nii parem- kui ka vasakvõim.
Jääbki intrigeeriv küsimus – miks ja millise ajaga võim «vananeb»? Kas õlitatud demokraatia stagneerub sama peaministri käes teiseks või kolmandaks valitsusajaks? Saab ju selle ajaga majanduslangusest kasv, ühest ELi eelarveperioodist teine ja uus aeg küsib uue võimu järele. Mida pikem on valitsusperiood, seda enam tuleb süüa omaenda minevikus öeldud sõnu ja antud lubadusi või katta need demagoogilise retoorikaga (töölt omal soovil lahkunu hüvitisvõimaluse tühistamine; Vilja Savisaar jt).
Probleem oleks olemata, kui Eesti demokraatias oleks võimalik juhtide vahetus, aga nii see pole. Näiteks võis ette näha, et Reformierakond skandaalile vaatamata esimehe kordusvalimisi läbi ei lase, sest isegi teoreetiliselt ei saa erakonna esimees ja peaminister olla erinevad inimesed. Teine variant – valitsuskriis – oleks aga liiga valus ja ebastabiilne, et seda lubada. Nii ongi peaministri ainus võimalus 2015. aastani ametis jätkata – ka siis, kui tal puudub 62 protsendi elanikkonna igasugune usaldus.
Kas suvepuhkuse ajal õnnestub Eestil ka peaministriväsimusest üle saada või ootavad ees uued poliitplahvatusohtlikud olukorrad, näeme sügisel.