Tõnis Mägi: lipu Vägi

Tõnis Mägi pidamas kõnet eile Tartu Ülikooli aulas peetud aktusel. Foto: Margus Ansu

Palju õnne! Meile kõigile, kelle triipkood on olnud ja on see sinimustvalge lipp – trikoloor. Kõik need 125 aastat.

Jah, eestlaste jaoks on sinimustvalge lipp kui triipkood, mis õigel hetkel aitab taastada kogu me rahva vereringe, liites meid kokku sadade kaupa. Meie lipp ühendab meid kui laul. Lipp, laul ja keel on hoidnud ja hoiavad meid rahvana.

Kindlasti mäletate veel, millist paanikat külvasid kolm värvi Nõukogude ajal. Mustvalge õhtuülikond ja sinine lips või juhuslikult trükipressi sattunud sinine värv. Selliste eksimuste eest võidi karistada. Heal juhul punasele vaibale kutsumisega.

Kas oskate täna seda veel ette kujutada? Inimesi, kelle tööks oli luubiga otsida sinimustvalget värvikombinatsiooni? Et siis sellest ette kanda, kuhu vaja. Kui need meie kolm värvi suutsid tekitada sellist hirmu, siis on ilmselt tegemist erilise väega. Värvide väega. Võimsa sümboliga.

Mu triipkood on trikoloor. Sinine on meloodia, must on rütm, valge on harmoonia. See on kui püha kolmainsus, sümfoonia. Me lipp on nagu muusika. Kurb ja rõõmus, hinge kriipiv ja meeli ülendav. Nagu ookean oma tõusude ja mõõnadega. Merelaine alguse ja lõputa ...

Me lipp on kui Juhan Liivi luuletus:

«Ma taevasina võtaks / võtaks päikese särava / võtaks eha, võtaks koidu / sind köidaks sellega. // Ja armastuse ma võtaks / võtaks truuduse aususe ka / ja köidaks sellega ühte / sind kallis kodumaa./»

Mul on isiklik mälupilt ühe teistsuguse lipuga. See oli ainult 22 aastat tagasi, kui ühes Siberi linnas oli pidulik staadionikontsert. Orkestrid, ballett, solistid ja tankid. Kui kontserdi lõppedes langetati punalipp, langetasid kõik esinejad pea, laskusid ühele põlvele ja andsid punalipule suud. See järg jõudis ka minuni. Võtsin kangaserva masinlikult kätte. Aga vere maitse oli suus. Jätsin selle sundrituaali tegemata. Kogu staadion vakatas.

Läksin hotelli, pakkisin kohvrid ja sõitsin lennuväljale ... Lendasin koju. Aasta oli 1987. Muinsuskaitse päevad, Hirvepark. Vabaduse laulud. Ühel hetkel olid kõrvuti eri vanuses erilised inimesed, kes enam ei kartnud. Ei tanke, rusikaid ega punast vaipa. Ja siis lõi tuultes taas lehvima trikoloor. Kogu meie rahva ühtsuse sümbol.

Sirge selja ja selge silmavaatega naisi ja mehi oli kõikjal, me olime teinud otsuse. Saime uuesti vabaks lauldes. Lauldes sinimustvalgete lippude all, ja see värvide vägi puudutas meist igaüht. Trikoloor andis jõudu uskuda vabadusse.

Nüüd, 22 aastat hiljem on mul tunne, et oleme selle ühise seose unustanud. Et trikoloorist on justnagu saanud kolm erinevat lippu – valge neile, kes on alla andnud, must lootusetutele ja sinine neile, kes pole lootust kaotanud.

Kas tõesti on juhtunud, et ühtäkki pole lipp ja aated enam tähtsad? Et meid on vallutanud mammonakultus ja võimuiha?

Ma ei tahaks uskuda! Niisama, nagu ma ei usu juhustesse ja juhuslikkusesse ühe inimese rajal, pole me ka rahvana juhuste vallas. Me oleme tugevamad ja võimsamad.

Ning lõpuks veel kord trikoloorist kui muusikast. Meie esimese sinimustvalge lipu õmblesid Põltsamaal kolm naist – Emilie Beermann ning Paula ja Miina Hermann. Paula ehk Pauline Henriette Hermann oli Karl August Hermanni abikaasa. Miina Hermannist sai aga Miina Härma. Meie rahvuslipp lehvib Pika Hermanni tornis? On see juhus?

Sinimustvalges lipus on koos me minevik, olevik ja tulevik. Hoidkem kokku, sest vaid nii saame olla õnnelikud omal maal.

Me lipp on me triipkood, me muusika, mis hoiab meid. Õigel hetkel aitab ta taastada me ühise vereringe, liites kokku kogu rahva. Aeg on käes! Palju õnne, trikoloor!

On jälle aeg, selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü... («Koit»).

Ettekanne kõlas eile Tartu Ülikooli aulas peetud Eesti lipu 125. aastapäeva pidulikul kõnekoosolekul.