Arko Olesk: lendamise mustad kastid

Arko Olesk
, teadusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arko Olesk
Arko Olesk Foto: Erakogu

Air France’i katastroofi analüüs võib muuta lennukeid ja lennundust


Samal ajal kui lein Air France’i traagilisel lennul kaduma läinute pärast süveneb, rulluvad katastroofi põhjuste otsingud lahti otsekui tehnoloogiline põnevik. Ajalehtede lugejana viiakse meid põhjalikult kurssi ilmaradarite, lennuki tehniliste automaatsõnumite, mustade kastide ja sukeldumisrobotitega.

Eelkõige lennuki mustad kastid on avalikkuse silmis saanud kui Pühaks Graaliks ning Tarkade Kiviks ühes komplektis, omal moel taastootes usaldust tehnoloogiasse, mida lennuõnnetus ise äsja murendas.

Lennuki allakukkumine on alati suur õnnetus. Mitte ainult inimlikus, vaid ka tehnoloogilises plaanis. See on signaal, et põhjalikult testitud ja läbi mõeldud süsteem andis kusagilt järele. Kuigi viga või nõrk koht võib olla kui tahes haruldane või väga erilistel tingimustel esinev, on teadmine selle võimalikkusest oluline info, mis lubab selle vältimiseks tulevikus samme ette võtta. Päästes nii potentsiaalselt sadu elusid.

Lennunduse ajaloos on mitmeid näiteid sellistest valusatest õppetundidest, mis on viinud oluliste täiendusteni. Kui 1996. aastal lennufirmale ValuJet kuulunud DC-9 allakukkumise – hukkus 110 inimest – põhjusena selgus tulekahju, ajendas see andurite ja automaatkustutussüsteemide paigaldamise reisilennukite lastiruumidesse.
1995. aasta detsembris Miamist Colombiasse teel olnud American Airlinesi lennuki hukk vastu mäekülge oli tõukeks GPS-seadmete kasutuselevõtule. Tõsi, mitmed uuendused, teiste seas nimetatud tulekahjusüsteem, ei leidnud sugugi lennufirmade kiiret omaksvõttu, eks peamiselt ikka kulude kaalutlusel. Samuti on pikk ja vaevaline ametkondlik tee õnnetuse järeldustest ohutuse parandamise soovitusteni.

Kuid näited rõhutavad siiski, kui oluline on õnnetuse kohta täpse info kogumine. Sestap ka see alatine jaht mustadele kastidele, kui kõige usaldusväärsematele tunnistajatele toimunust.

Lennukitel on kaks musta kasti. Need on umbes kingakarbisuurused, nimele mittevastavat oranži värvi (et oleks kergemini leitavad) ning kinnitatud lennuki sabaosa külge, kuna too keretükk leitakse õnnetuse järel tavaliselt esmalt.

Üks kast kannab viimastel õnnetuse-eelsetel minutitel kokpitis peetud kõneluste salvestusi, teine seadmete näite ja muid lennuandmeid. Nende põhjal on üldiselt võimalik täpselt taastada õnnetuse eel juhtunu, ka siis, kui põhjus pole tehniline.
Nii kahtlustavad USA lennundusametnikud, et 1999 merre kukkunud EgyptAiri lennu juhtis teadlikult hukku enesetapjast esimene tüürimees, sest lindistusel on kuulda teda palveid pomisemas. Viimaste hetkede kokpitisalvestuste põhjal on valminud lausa näidend «Charlie Victor Romeo».

Musti kaste on ennegi sügavalt merepõhjast üles leitud ja pinnale toodud, ka nimetatud EgyptAiri lennu puhul. Vette kukkudes hakkab seade välja saatma signaale, mille abil on seda võimalik leida.

Just neid signaale otsivad muu hulgas praegu mitmed õnnetuskohas patrullivad laevad, kuigi, nagu asjatundjad tunnistavad: kui must kast langes mutta, sumbub signaal – ja lootus seda leida – kiiresti. Samuti on õnnetuspiirkonna merepõhi mägine, paljude järsuseinaliste merepõhjaorgudega.

Lennukilt saadud tehniliste automaatsõnumite, vrakitükkide ja kütuselaikude põhjal on kujunemas arvamus, et Air France’i lennule sai saatuslikuks ilm. Üks välgulöök ei tee lennukile midagi, ilmselt kombineerusid äikesepilve ekstreemsete oludega veel lennuki tehnilised aspektid ja ehk ka mõni piloodi valearvestus. Lennuõnnetustel on väga harva üks ja ainus põhjus, reeglina nõuab katastroof paljude asjaolude ebasoodsat kokkulangemist.
Õnnetuste peamisi põhjusi välja selgitada püüdvad analüüsid on statistiliselt rehkendanud, et inimlik eksimus on põhjuseks enam kui pooltel kordadel, tehniline rike umbes viiendikul juhtudest ja ilm kümnel protsendil õnnetustest.

Nii kipub paljude õnnetuste puhul põhjustest rääkides ikka võrrandisse jääma üks must kast. Seekord mitte see salvestav riistapuu, vaid, terminina, tähistamaks süsteemi, mille kohta me teame sisendit ja näeme väljundit, kuid süsteemi sees toimuv jääb mõistatuseks. Nii nagu tüüpiliselt inimkäitumise puhul kipub olema.

Air France’i õnnetus on viimase kaheksa aasta suurim lennukatastroof, lisades ühe kurva jõnksu muidu aina paranenud lennuohutusstatistikale. Ka seekord on kõik rutanud kinnitama, et lendamine on endiselt üks ohutumaid transpordiviise.

Tavapäraselt toob iga lennuõnnetus kaasa reisijate arvu vähenemise (kuigi, võivad statistikud irooniliselt märkida, et pärast üht suurt õnnetust on just kõige turvalisem lennata, kuna tõenäosusteooria kohaselt on järgmiseni veel ohtralt aega).

Kunagi pole see usaldamatus aga kestnud kaua ja iha või vajadus pikkade vahemaade kiirelt ja mugavalt läbimise järele saab võitu ebamugavustundest, mis kaasneb enda usaldamisega ühe haprana näiva lendava metallkesta hoolde.


Ja kui midagi peakski alt vedama, otsime tuge ikka tehnoloogiast, hoides ülal lootust, et «CSI: kriminalistide» stiilis uurimine ei jäta meile arusaamatuid musti kaste.
Autor on ajakirja Tarkade Klubi
peatoimetaja

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles