Jürgen Rooste ja Doris Kareva on kirjutanud salapärase luulevormis sententsikogu, milles elu annab õpetust erinevatele ametimeestele, kuidas oma elu paremini kulutada, et pärast kahju ei hakkaks. Elu vaatab inimloomusele vaatepunktist, et kõik on juba nähtud ja pole midagi uut siin päikese all.
Eeskujuks on siinkohal Bernt Notke «Surmatantsu» motiivid, milles surm viib eri seisused kaasa ja tabab neid elu tipphetkedel. Illustratsioonideks on mustrid sõduritekilt, mille Anne-Reet Veemees sai 1944. aasta põgenikelaagris Ameerika sõjaväelastelt ja mille ta tikkis aja jooksul rahvuslikuks.
Elutantsus osalevad kõik erinevad ametimehed teadlasest kuni pankurini. Vahel soovib Elu nendega tantsida või viib oma ballile kaasa, nagu kõrgete isikute käsundusohvitserid mõnikord paluvad valsile peol üksikuks jäänud naisi. Lugedes tunneme, et meiegi oleme elupeol üksikuks jäänud. Kõik need rütmilises vabavärsis kirjutatud moraliseerivad eluõpetused on kirjutatud sootult ja eatult, kõrvaltvaataja ei oska ütelda, mille on kirjutanud Rooste ja mille Kareva.
Raske on siin tuua kirjanduslikke paralleele üldse millegagi ja selle võrra on teos ka originaalne. Kuid ei saa salata, et paljud kohad mõjuvad kodukootult ja targutavalt. Inimlaps tahab elus seigelda ja eksperimenteerida, aga Elu näikse paika panevat, kuidas peab käituma. Meenub üks essee 16. sajandi lõpust, «Ancient critical essays upon English poets and poesy», milles kuningas James I võttis kokku pundi õpetajakalduvustega luuleteoreetikuid, et lasta teisi õpetades ja läbi teooria-meeste ka oma teadmisi paista, kuid Jamesi luuleteadmised osutusid tähenärijalikeks. Monarh andis siiski vabadusi, Elu aga palju vabadust ei kipu andma.
Teose kohal hõljub mõnusalt vanaaegne hõng, kuid mitte ka ülemäära vana. See tuleb välja lk 47, milles kerjust manitsetakse, et tants nõuab kirge ja pühendumist. Asi on selles, et Notke ajastu kerjusel oli küllalt kirge ja pühendumist. Hilisema, pärisorjuse aja kerjused korraldasid kirikupühade ajal isegi pisikesi laulupidusid. Seltskonnast puuduvad mõned traditsionaalsed tegijad, nagu tantsijanna, kass või kuningas, see-eest on aga paigas sõltlane, linnapea ja õhumüüja.
Raamatu üks suurimaid voorusi on raamatu lõppu paigutatud kängurulik tasku, milles sama lapiteki mustriga paberilipakad, mille taha saab lugeja ise kirjutada, kas või oma kogemusi Surmaga jätkata. Kahtlemata on käesolev luuleraamat omapäraseks vahevinjetiks nii Jürgen Rooste kui Doris Kareva loomingus. Teost sulgedes tekib otsekohe küsimus, kas ma olen ise ehk kuhugi hiljaks jäänud ja kas minu kell tiksus juba.