Ühest küljest on Maarja Kangro uus luulekogu omapäraselt eklektiline, ent näeme, et see eklektika on taotluslik. Sestap on raamat jaotatud neljaks nimetuks tsükliks, mida üksteisest eraldavad ootamatud graafilised vinjetid, mh ornamenteeritud samovar, kasside lapikud nahad ja välk silla taga.
Raamatu mõttekeskmes on mõistagi väga iseäralik lugu mustast tomatist, mis võib vabalt meenuda veel ka täna aasta pärast. Avamaale pandi kasvama terve rida tomateid, millest enamik hakkas muutuma elutervelt kollaseks, liikudes vääramatult tomati eluülesande täitmise poole. Üks neist võttis aga mädanemise pruuni sihi. Üksnes peoööl näitas ta ühelt küljelt jälle punaseid toone, nagu olnuks äkki lohutult armunud. Ta saab luuletajannalt töönime «Laatsarus». Juba võttis minajutustaja Laatsaruselt eeskuju, kuidas murda ajanoolt ja suubuda enneolematusse tsüklisse toorus-surm-küpsus. Kuid Laatsarus astub Kuradile ligi ja läheb mustaks muutudes otseteed põrgusse. See näikse olevat sümbol meie heitlikest päevadest, mil palavikulise järjekindlusega jääb kehtima üksnes Murphy seadus: kõik läheb nurja, mis määratud sinna minema, ja mis ei kipu minema, see läheb ikkagi. Luuletus on dramaatiline, sünge ja õnnetu ning sellisena väga suveräänne.
Niisugust asja ei saagi päris normaalselt lugeda. Lugeja taipab neist vaikselt mõtlikest ridadest, kuidas ta enda püüded üksteise järel ankrutena põhja visatakse ega suuda seal millegagi haakuda. Kangro luuleridadest aimub seda, et ta hoolib inimestest. Tema tomati saatus tundub ühtäkki käegakatsutavalt lähedane. Suured pisarad kukuvad selle lugeja lugemisest vaevatud silmist. Vaat milleks on võimeline luule pöörlev ja helesinine kaleidoskoop! Tomat suri küll välja, kuid mälestus temast jäi. Tomati järel tulijad jäid tema tagant tulijate sammude tolmu.
Nõiduse suure huvilisena on nende ridade autoril kahtlemata hea meel, et Maarja Kangro kasutab oskuslikult ega häbene põrgu metafoori. Mitmed tema luuletused näikse olevat kirjutatud Euroopas, kuid kodustest asjadest, elu asjatundja on läinud päris kaugele, nägemaks lähedast. Ning see on positiivne.