Spioonilugude suurmeister John le Carre on vaatamata oma vanusele hiilgevormis. On kirjanikke, kes hakkavad ühel hetkel ära vajuma, põhjusel või teisel, kuid le Carre mitte. Ta läheb aina paremaks.
Ära otsi maailmas ausust
20. juuni 2013, 20:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on le Carre stooride nimetamine spioonilugudeks liiga lihtsakoeline. Pigem on tegu kõrgtasemel tungimisega inimhingede sügavusse, mis avanevad või sulguvad, õitsevad või riknevad eriliselt just konfliktsituatsioonis.
Le Carre on loonud taaskord pisikesest sündmusest suure teose. Ta ei lase kangelastel võidelda üleilmse kurjuse vastu ega päästa maailma, vaid teha seda, mida igale lojaalsele inimesele sünnis – olla aus riigi, enese ja vastase vastu. Iseasi, kas riik ja vastane vastavad samaga.
Noor vasakpoolne õppejõud Perry ja tema sõbranna Gail satuvad Antigua saarel tennist mängima kummalise venelase Dimaga, kel on võimu ja vaimu. Nagu selgub, on Dima rahapesija number üks maailmas, muutes mitte ainult Venemaa, aga vaat et poole planeedi musta raha puhtaks. On siiski probleem: õige varsti pole maffial Dimat enam vaja, mistap mees otsustab päästa nii enda kui ka oma kummalise perekonna, vahetades brittidele kogu käsutuses oleva info – see, muide, on nii kuum, et raputaks tõsiselt saareriigi valitsust ja äriringkondi – turvalise tuleviku vastu.
Perry ja Gaili ülesanne on olla vahendajad, sest nende suur süda ja piiritu ausus maksab Dima silmis rohkem, kui miski muu.
Nagu ikka, on le Carre jutustatud lugu põnev, aga samas ka masendav, sest annab selgituse kuritegeliku maailma suhetest rahandusringkondadega ja poliitikaga. Põhimõtteliselt on kõik see kamp põimunud üheks, mistõttu on naiivne enesele luua illusioone maailmast, kus valitseb ausus. Ei! Maailma valitseb raha ja sel, kas see on must või puhas, pole vähimatki tähtsust.