/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Eesti elanikest peab end 16 protsenti õigeusklikuks. 154 853 inimest on palju rahvast igasuguses mastaabis ja neile oli patriarh Kirilli visiit kahtlemata oluline. Uut kirikut ei pühitseta Eestis sisse iga päev, kuid see pole peamine. Moskva kolumnist Jüri Maloverjan kirjutas eilses Postimehes, et 80 protsenti venemaalastest peab end küll õigeusklikuks, ent see on enamasti kultuurilise päritolu tunnistus. Väga tõenäoliselt kehtib sama reegel ka Eestis.
Religioonisotsioloog Grace Davie on kasutanud mõistet vikaarreligioon: usukauge enamus soovib, et usklik vähemus hoiaks alal traditsioonilist õpetust, praktikat ja moraali ning teostaks neid enamuse huvides, näiteks kiriklike rituaalidega.
Seepärast tundub president Toomas Hendrik Ilvese kritiseerimine selle eest, et ta patriarhiga kohtumise asemel Sloveeniasse läks, ülekohtune ja isegi kiuslik. Patriarh Kirill on Kremli süsteemis kindlasti mõjukas, kuid millest Ilves temaga rääkinud oleks? Pussy Riotist? Pealegi ei olnud ju nii, et lennukilt maha astunud patriarhil polnud teha muud, kui minna peapiiskopiga kohvi jooma ja Savisaarega Lasnamäele jalutama. Riik oli esindatud nii pea- ja välisministri kui ka riigikogu liikmetega.
Kui Eesti-Vene piirileppe läbirääkimised taaskäivitati, hoiatati kohe, et see ei tähenda suhete sulamist. Piir on vähemalt midagi selgelt paberile pandut. Viimastel päevadel patriarhile omistatud tillukese sammu positiivsete suhete suunas pühib Vene välisminister Sergei Lavrov oma järgmises sõnavõtus kirikuseinte vahele tagasi, kui Kremlil selleks vajadus tekib.
Samasugust väidetavat juhuslikkust nagu Ilvese Sloveenia visiit näib kandvat ka patriarhi visiidi kuupäev – juhuslikult juuniküüditamise päev. Keegi mainis kusagil, et diplomaatias ei ole juhuslikkust. Ma ei oska selle väite tõepärasust hinnata, aga patriarhi visiidi tõttu valvasid pronkssõduri juures Punaarmee vormis noored ning ka seda vaatepilti saab tõlgendada mitmel moel.
Kristlike usujuhtide nagu paavsti ja patriarhide poliitiline mõju on regiooniti erinev ja sõltub sellest, kui palju ruumi neile ajaloo jooksul ilmalike jõudude kõrval on jäänud ning milleks nad seda on kasutanud. Riigipead kohtuvad paavstiga meelsasti, kuid vajadusest leida Süüria konfliktile poliitiline lahendus rääkis Vatikan juba ülemöödunud aasta detsembris.
Muidugi võib öelda, et Süürias ei sõdi ka valdavalt kristlased, ent rahvusvaheline kogukond hakkas (kristlaste eesvedamisel) poliitilist lahendust otsima alles tänavu kevadel ja hoopis muudel asjaoludel kui paavsti südamevalu.
Ma ei väida, et ükskõik millise usujuhi visiit on ebaoluline, kuid Jumal ei käi temaga ilmtingimata kaasas. Patriarh Kirilli poliitilised vaated on valdavalt samasugused kui Kremli omad ja seepärast polnud ka Ilvesel põhjust oma plaane muuta.