Mõned aastad tagasi juhtusin Deutsche Wellest kuulama intervjuud äsja Afganistanist naasnud saksa ajakirjanikuga. Muu hulgas tuli jutuks sealne majanduselu, mille üheks tähtsamaks sambaks on teadupärast heroiinitööstus. See on halb ja tuleb viivitamatult lõpetada, teadis ajakirjanik rääkida. Kui usutleja seepeale uuris, mida puštud siis edasi peaksid tegema, nägi küsitletud spetsialist väljapääsu eelkõige turismitaludes.
See episood meenus mulle paari päeva eest, kui ma lugesin, et loodussõbra Vahur Lahtvee sõnul on eesti teadlastel valminud põhjalik keskkonnatasude analüüs. Soovituste sisu oli võrdlemisi etteaimatav: kui Euroopa Liidu heitmekaubanduses jääb CO2 kvoodi hind alla kümne euro tonnist, peaks Eesti kehtestama elektritootmisele riigisisese, eelnimetatust kaks korda kõrgema maksu.
Ka tulemust ei ole raske ette näha: sellise hinnataseme juures oleksid Narva jaamad konkurentsist väljas ja põlevkivienergeetikal kriips peal. See ei ole iseenesest halb. Põhjavesi jääb puutumata, pinnas sonkimata ja taevas tossutamata. Halvad kõrvalmõjud puuduvad, sest energiabilanssi tekkiv auk täidetakse tuule ja päikesepaistega, ekskaevurid rajavad turismitalud ja pehmetel väärtustel põhineva jätkusuutlikult innovatiivse majanduse eest kõrvaldatakse viimased fossiilsed takistused.
Emotsiooni tasandil kipun ka mina Valdur Lahtveega pigem nõustuma. Inimesele on loomuomane tunda rõõmu linnulaulust ja vihastada võrgutasude ja parkimistrahvide peale. Ma usun, et see üldistus kehtib ka kõige kirglikuma kaevuri puhul. Ometi on asjad – ilmselt samuti ettearvatult – pisut keerulisemad ning sellest arusaamine võttis isegi südametutel majandusteadlastel tavatult kaua aega.
Pikki aastaid oli keskkonnaökonoomikas valdav inglise majandusteadlase Arthur Pigou lähenemine, mille kohaselt tuli kahjulikke kõrvalmõjusid tekitavaid isikuid sundida kahju kannatanutele hüvitist maksma. Kui A (elektrijaam) kahjustab B-d (meid kõiki), tuleb otsustada, kuidas saaksime A-d takistada. «Kuid see on vale,» kirjutas oma 1960. aastal ilmunud teedrajavas artiklis «Ühiskondliku kulu probleem» Nobeli auhinna laureaat Ronald Coase ja jätkas: «Me tegeleme probleemiga, mis on oma olemuselt vastastikune. Kui hoiame ära B-le tekkida võiva kahju, kahjustame sellega A-d. Tegelikult vajab otsustamist küsimus: kas A-l on õigus B-d kahjustada või B-l on õigus A-d kahjustada. Probleemiks on suurema kahju ärahoidmine.»
Meie sünnipärane linnulembus laseb meil mugavalt unustada, et elektrijaam on seal, kus ta parajasti on, sest kusagil vajatakse selle toodangut. Ja nii ei seisa ülaltoodud näites teineteise vastas mitte elektrijaam ja meie, vaid meie, kes me õhtul pesumasina sisse lülitame, ja meie, kelle keskkond seejuures kannatada saab. See ei tähenda, et põlevkivist elektri tootmine oleks igal juhul majanduslikult otstarbekas, vaid seda, et me ei saa vastupidist aprioorselt eeldada. Põlevkivist tingitud auk ei kao kuhugi, ühel juhul jääb see Ida-Virumaale – kuhu see juba kord niikuinii kaevatud on –, teisel juhul kolib sealt Eesti maksebilanssi ning edasi meie kõigi eelarvetesse ja tekitab seal peagi parkimistrahvidega võrreldavat meelepaha.
Valdur Lahtvee esitatud analüüsitulemused tuletasid mulle meelde veel teisegi aastatetaguse raadiouudise: «USA teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, siis hakkab tal poole tunni pärast igav.»* Nii nende teadusasjadega juba kord on.
*) Rohke Debelakk