Neeme Korv: Eesti legend

Foto: .

Ühel septembripäeval kümme aastat tagasi kõndisin ülevas meeleolus Kadriorust südalinna poole. Teisel pool tänavat marssisid Šotimaa jalgpalli rahvusmeeskonna fännid, kuulus Tartan Army, kelle meeleolu sama ülev ei olnud. «Teil vedas!» raputas üks mu sõpru seelikukandjate haavadele soola. Äsja olime tugevate šotlaste vastu väravateta viigi välja mänginud.

Eesti väravas seisis Mart Poom. Juba tema kohalolek sisendas sinisärkidele platsil silmanähtavalt kindlust. Vastaste surve oli võimas. «Poomita oleks kaotanud,» ütles kaitsja Raio Piiroja pärast mängu. Kuid paradoksaalsel kombel oli Eestil isegi võimalik võita. Sest meie värav püsis lihtsalt lukus.

Poomi vutikarjääri lõpupäeval võiks haletseda, et tema tee oli sedavõrd vigastusterohke. Temast paar aastakest vanem hollandlane Edwin van der Sar on viimastel hooaegadel püsinud Euroopa ühe tippväravavahina. Kuid hädaldamine ja Poom kokku ei sobi – see mees on võitleja, kelle suhtumist treenerid on alati esile tõstnud.

Fännide seas levis kunagi õlleklaasijutt, et Eestil on parem väravavaht kui Inglismaal. Poomi parimatel aastatel vastas see tõele.