Mart Laar: köielkõndija pihtimus

Mart Laar Foto: Peeter Langovits

Kuigi enamusvalitsus on parem, saab ka vähemusvalitsusega edasi minna, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.

Nädala alguses võrdles Postimees vähemusvalitsuse tööd köiel kõndimisega. See on tabav võrdlus. Köiel on Eesti tegelikult aga kõndinud juba mõnda aega. Ilmselt on praeguseks kõigile selge, et hetkel on Eesti kõige olulisem ülesanne tasakaalustada eelarve tulud ja kulud. Paraku on seda eemärki võimatu saavutada, kui köielkõndija ei suuda leida tasakaalu ka teiste valikute vahel. Selliseid valikuid võib igaüks arvukalt üles lugeda. Peatuksin järgnevalt mõnel.

Esimene neist on tasakaal oleviku ja tuleviku vahel. Ühel pool asuvad siin olevikus riigi ja rahva toimimist tagavad lühiajalise iseloomuga otsused, teisel pool kaugema tuleviku huvid.
Eelarvet kärpides oleks oleviku huve silmas pidades näiteks kasulik võtta suur hulk vajaminevast kärpest kaitsekuludest. 1930. aastatel seda Eestis prooviti ja 1939. aastaks oli see üks tegur, mis Eesti alistumiseni viis.

Teine samasugune tulevikus oluline valdkond on haridus. Samas tuleb ka meeles pidada, et ainult tulevikku vaadates võime olevikus sellise supi kokku keeta, et tulevikus ei taha seda keegi enam helpida.

Tuleb hoida tasakaalu sotsiaalse heaolu ning majandusliku efektiivsuse vahel. Mitmed sotsiaalset heaolu tagavad meetmed on vastuolus majandusliku efektiivsusega.
Eelistades vaid sotsiaalpoolt, laseme põhja majanduse; lähtudes vaid majanduslikest huvidest, hävitame ühiskonna sidususe.

Minnes veelgi üksikasjalikumaks, näeme vastasseise ka tulude ja kulude tasakaalustamise vahel. Ühelt poolt tuleks eelarve tasakaalustamisel justkui kärpida kulusid, näiteks riiklikke investeeringuid või riigiteenistujate palku. Teisalt võivad need sammud viia aga tulude vähenemiseni näiteks ärajäänud investeeringutest tuleneva tööpuuduse kasvu tõttu.

Parem pole lugu ka tulude poolel. Eelarvet võib paberil makse tõstes tasakaalu viia, tegelikkuses võib sel viisil tulude tõstmine aga viia hoopis kulude kasvuni. Majanduse külmutamine maksutõusu kaudu suurendaks tööpuudust, mis omakorda leiaks koha eelarve kulupoole kasvavas puudujäägis.

Tasakaalu leida pole kerge ka poliitikas. Ühelt poolt seisavad seal vastamisi riiklikud huvid ning avalikkuse usaldus ja edu valimistel. Kui valitsemisel pühendutakse vaid suurtele riiklikele küsimustele ja ignoreeritakse avalikku arvamust, siis muutub valitsemine usalduse kadumise tõttu keeruliseks.

Tean seda omast käest. Teiselt poolt, kui aetakse taga vaid populaar­sust, jäävad riiklikud huvid tagaplaanile ja ühel hetkel satutakse tõsistesse probleemidesse. Sedagi varianti on Eestis nähtud. Siit jõuamegi viimase vastanduse juurde, milleks on matemaatiliselt enamuses olev valitsus ning teiselt poolt otsustada suutev valitsus.

Enamusvalitsus on alati hea, kuid teisalt harjutab see poliitikud oponentidest lihtsalt üle sõitma. Väiksema ülekaaluga või vähemuses olev valitsus suudab ilmselt küll kiiremini otsustada, samas on tal raskem oma otsuseid ellu viia. Siingi pole tasakaalu leida sugugi lihtne.

Praeguseks on lugupeetud lugejal ilmselt juba tekkinud küsimus, mis sellel pikal jutul praeguse Eesti ees seisvate probleemidega pistmist on. Seetõttu lähen edasi lühidalt ja konkreetselt.

1. Hoolitsedes selle eest, et Eesti olevikus maksujõuetuks ei muutuks, tuleb kärpida keskmisest mõõdukamalt selliseid alasid nagu rahvuslik julgeolek või haridus. Siiani on Eesti seda ka suutnud, loodetavasti suudab ka tulevikus.
2. Eelistades töölepinguseaduse muutmises rahanduslikku efektiivsust sotsiaalsele õiglusele, tuleb valitsusel leida teid, kuidas seda aktiivse tööhõivepoliitika meetmete ja uute töökohtade loomise abil kompenseerida. Vastasel korral lükkame Eesti ühiskonna ühele poole kraavi. 
3. Eelarve tulude ja kulude tasakaalustamiseks ei saa keskenduda vaid ühele neist. Kui soovime tasakaalu hoida, tuleb nii kärpida kulusid kui ka otsida võimalusi kasvatada tulusid. Olen pakkunud välja võimalikult tasakaaluka ja ühtlase lahenduse, millega vähendatakse ühelt poolt läbivalt kümme protsenti riigi kulutusi ning teiselt poolt suurendatakse ühe protsendi võrra nii käibemaksu, tulumaksu kui töötuskindlustusmakset, vähendades samas tulumaksuvaba miinimumi. On ka teisi, mõnevõrra erinevaid kavasid. Nende arutamise ees silmi sulgeda aga pole lihtsalt enam võimalik.

4. Valimised ja riigiasjad tuleb kindlalt lahus hoida. Enamusvalitsus on kindlasti parem, kuid kui seda saavutada on raske või nõuab peaeesmärkide saavutamist välistavaid kompromisse, tuleb tööd teha ka vähemusvalitsusega.

Nii pole Eestil muud võimalust kui otsustama asuda. Kõigile on teada, et eelarvet tasakaalustamata ning selleks vajalikke otsuseid, nagu töölepinguseaduse muudatused, riigikogust läbi saamata seisab Eesti aasta lõpuks tühja riigikassa ees.

Vähemusvalitsusele on see tõeliseks väljakutseks. Kui suudetakse eri mõjurite vahel köiel kõndides tasakaalu hoida, saadakse edaspidigi hakkama. Kui mitte, on lood halvad.
Kindlasti aitaks tasakaalu hoidmisele kaasa aktiivsem konsensusdemokraatia rakendamine riigikogus. Olen juba mõnda aega tagasi näiteks pakkunud, et opositsiooni esitatud eelnõusid ei hääletataks kohe esimesel lugemisel riigikogu menetlusest välja. Nüüd on õige aeg see ettepanek teostada.

Mulle tunduks arutamisväärsena ka idee mitte hakata poole aasta pealt ümber kujundama riigikogu komisjone, asendades neis valitsusse enam mitte kuuluvaid sotsiaaldemokraate vähemusvalitsuse või nende toetajate esindajatega – seda loomulikult eeldusel, et nimetatud isikud on oma komisjonides head tööd teinud. Riigikogus oleks igal juhul hea säilitada nii palju töörahu, kui vähegi võimalik. Pingeid on meie ümber isegi palju, püüame neid siis ise mitte juurde tekitada.

Mis aga kõige tähtsam: olgu meil julgust olukorra tõsidusele otsa vaadata. Meie ees on reaalne võimalus kriisist väljuda, aga ka selle põhja vajuda. Oleme varem suutnud rasketel aegadel teha õigeid otsuseid, miks ei peaks me seda praegu suutma.