Varem olid päevalehed ja nädalalehed. Nüüd on lisandunud netilehed. Nädalaleht on nädalaleht. Netileht on minutileht. Aga päevaleht ei ole enam päevaleht.
Tiit Hennoste: ajakirjandusest, jahmatusega lõpus
16. juuni 2013, 14:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päevalehtede uudisküljed koosnevad üha enam kolme liiki lugudest. Ühed on klassikalised lühiuudised, nupud. Teised on klassikalised uudislood. Kolmas ja kasvav liik koosneb vaheldumisi paigutatud tsitaatidest ja vahelõikudest, mis pakuvad tausta, referaati, kõrvalepõikeid ja ajakirjaniku arvamusi. Uudised need ei ole. Arvamuslood need ka ei ole. On nagu intervjuud, ja ei ole ka. On nagu olemuslood, ja ei ole ka. On lihtsalt «tekstid», millel žanrinime ei ole. Vene kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on rääkinud žanri mälust. Ma tõlgendan seda siin ja praegu nii, et žanrireeglite järgimine hoiab žanri alles ja nende unustamine, mittejärgimine aitab kaasa žanri kadumisele. Millise žanri on kadumisele määranud «tekstide» kirjutajad? Mis tuleb asemele?
Ajakirjandust valitsevad eetikakoodeks ja uudise kirjutamise põhimõtted. Õpik ütleb: ajakirjanik esitab faktid ja allikad annavad kommentaarid. «Tekstides» on tavaline, et allikad annavad fakte ja ajakirjanikud esitavad kommentaare. Koodeks ja õpik nõuavad, et uudised, arvamused ja oletused oleks lehes selgelt eristatavad. Seal räägitakse teise poole ärakuulamisest ja ajakirjaniku objektiivsusest. Nende põhimõtete rikkumise korral kaevatakse lehti pressinõukogusse ja kohtusse. «Tekstides» on kõik segi. Mis juhtub ajakirjandusega, kui suurema osa uudiste ruumist täidavad «tekstid». Kas teha eetikakoodeks ringi? Või nimetada ajaleht ümber «tekstiantoloogiaks»?
Lugu ajalehes pole kunagi üksi. Tema otsene ümbrus mõjutab alati seda, kuidas me loeme ja tõlgendame. Kui ajaleht jagab oma küljed arvamuskülgedeks ja uudiskülgedeks ning serveerib uudiskülgedel uudiste vahel «tekste», siis loeb lugeja neid nagu uudislugusid. Tulemuseks on tekstiline mimikri, mille tulemuseks omakorda lugejaga manipuleerimine. Kas see ongi lehtede eesmärk? Kas nimetada kõik küljed arvamuskülgedeks? Või öelda, et see ongi uue aja trükiajaleht?
Õpikud jagavad ajakirjanduse allikad kolme järku. Esmaallikas on ajakirjanik ise, kes on sündmuse juures olnud. Teisene allikas on info, mille ajakirjanik saab nägijatelt/osalejatelt. Kolmanda järgu allikas on teisese allika poolt ajakirjanikule vahendatud info. Rohkem astmeid õpikud ette ei näinud. Lugedes praegusi uudiseid, pole enam ammu selge, mitmenda järgu allikatest on info pärit. Kas peaks kirjutama õpiku ringi ja hakkama rääkima viienda järgu allikatest? Või otsustama, et selline info pole ajakirjandus, vaid kuulujutt? Või meenutama vanasõna: laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua?
Argo Ideon kirjutas ilusa loo Andrei Hvostovist, mille ühes lõigus ütles, et Hvostov ei esinda mitte reeglite järgi uudise tootjaid, vaid hoopis teistsugust ja kirjutaja jaoks selgelt väärtuslikumat ajakirjanikutüüpi, keda võib tema sõnul tänapäeval kohata pigem Venemaa kui lääne toimetustes. «Need on kommentaatorid, vaatlejad, kes julgevad võtta seisukohti ja valida pooli ka konfliktis või ideede võitluses, et vastane oma argumentatsiooniga halastamatult tümaks teha. Ning arsenalis on nii fakt, retoorika, demagoogia kui ka kõik muud sõnaseadmise võtted.» Selle lõigu lõpp jahmatas mind sügavalt. Jahmatus kestab.