Mihkel Mutt: kas anda teistele võimalus?

Mihkel Mutt
, kirjanik ja kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et Eestis ei muutuks pärast sotside või kellegi teise võimule tulekut majanduses midagi kardinaalselt. Küsimus on lihtsalt selles, kas anda vahelduse mõttes võimalust ka teistele.

Mart Laari kui erakonna kauaaegse juhi mure on mõistetav, aga kas Reformierakonna valimispettuse avalikustamine ikka on seebiooper?

Juhan Smuul olevat öelnud: et püüda merest heeringaid, peab olema meri ja meres peab olema heeringaid. Et paljastada korruptsiooni, peab olema korruptsiooni ja seda peab saama paljastada. Seega annab korruptsiooni ilmsiks tulek tunnistust nii selle olemasolust kui ka võimalusest seda lagedale tirida, st kõik pole veel kadunud.

Ka totalitaarsetes ühiskondades on korruptsioon massiline, aga ilmsiks tuleb see harva. Seevastu avatud ühiskonnas omandab iga paljastus palju suurema resonantsi. Seda tuleb meeles pidada, kui hinnata praegust Reformierakonna valimispettuste klaarimist. Selle taotlused on ju positiivsed. Ometi... see ei tarvitse tühjagi lugeda.

Iga ilming poliitikamaailmas avaldab mõju oma kontekstis. Kui suhtumine mõnda erakonda ei ole väga positiivne ka muudel põhjustel, ei paranda enesekriitika õilis tuhin tema mainet, vaid võib hoopis rõhutada negatiivset kuvandit. See oht ähvardab Reformierakonda, kelle suurim patt avalikkuse silmis on ikkagi puudus tasasest meelest ja alandlikkusest. Need omadused meeldivad ju inimestele nii väga, eriti kui nad tunnevad, et poliitik või erakond on võimutipus.

Et viimased seda võimalust ei kasuta, räägib sellest, et tuntakse end juba peaaegu igaveste valitsejatena. (Mõistagi ei kehti see terve Reformierakonna kohta, aga paraku laieneb kuvand paarilt-kolmelt tähelepanuväärselt tegelaselt ka teistele.) Ometi ei piisa oma maine säilitamiseks majanduse ja rahanduse stabiilsusest. Parim näide on praegu Türgi. Seal on elujärg paranenud viimase kümne aastaga suhteliselt mitu korda kiiremini kui Eestis, aga näe, neil on oma 1968. aasta rahutused käes. Peapõhjus on dialoogi vähesus, võimu pähehakkamine.

Mu sisetunne ütleb, et vaatamata pahameelele pole valijad korruptsiooni pärast ülemäära kurjad. Vähemasti on selle tagamaad kui inimlik nõrkus neile mõistetavad. Enamik meist on ju viibinud olukorras, kus tuleb valida oma parima äratundmise ja praktilise kasu vahel, kõik me tegeleme päevast päeva läbisegi väärtuspõhise ja reaalpoliitikaga. Muidugi peaksid poliitikud olema eriinimesed, ausamatest ausamad, aga kust sääraseid suurel hulgal võtta jne. Lõppeks – kui keegi astub Eestis praegu mõnda erakonda, et oma mittepoliitilisel erialal ennast teostada ja inimkonnale kasulik olla, siis mis on see massilise NLKPs olemise kõrval poole sajandi vältel? Ma mõistagi ei õigusta korruptsiooni. Küll aga väidan, et mitte see – kui tegu pole ülemäära jultunud vormiga – ei võõranda inimesi poliitikast.

Mis on seebiooperi tunnused? Mehhiko seriaalides on selleks eluvõõrus, õõnsa mula ajamine, võltsid žestid, pateetika jms. Eestlastel on ka sümpaatseid omadusi. Üks neist on loomupärane tülgastus kõrgelennulise retoorika vastu, sõnavahu peale haigutamine. Seda hoiakut on süvendanud okupatsioon, kus võimumeeste kõned ja tegelikkus lahknesid sedavõrd, et poliitilisi sõnavõtte võeti lihtsalt mürana.

Ka praegu paneb poliitikute suust retoorika kuulmine inimesi käega lööma. Just sellepärast ei võetagi poliitikat tõsiselt, et nood vanaviisi üha käiavad oma kunagi värskena mõjunud jutte. Sest rahvas näeb: poliitikud kas ei taju tegelikkust või arvavad, et rahvale peabki suuri sõnu tegema. Aga sõnadetegemist ei peeta Eestis inimlikuks nõrkuseks, vaid alpuse või ajupehmenemise tunnuseks. Suuri sõnu igatseb rahvas ainult paar korda aastas, pidupäeviti.

Muidugi tühijahvatavad paljude erakondade poliitikud. Muidugi kavatses Laar lihtsalt IRLi suveräänsust rõhutada. Aga iroonia on praegu selles, et IRLi kauaaegse juhi sõnavõtust võib jääda mulje, nagu oleks kõik nagu seni, erakond tipus ja ajaks Eesti asja nagu muistegi. Aga olud on ometi muutunud. IRL on Eesti poliitikas marginaliseerumas ja endine Isamaaliit on marginaliseerunud omakorda selle sees. Küllap tunnistavad nüüd paljud, et ühinemine oli siiski valearvestus.

Kuna kõikidel teistel erakondadel tekkisid kiiresti oma väikesed «isamaalisuse sektorid» või «aatekabinetid», siis kuivas pärisisamaalaste limiit kokku, nende kaubamärk luitus paratamatult. Iseseisvana jätkamine poleks mõistagi lõppu välistanud, aga see oleks olnud uhkem ja jätnud hea mälestuse. Praegu läheb nii nagu tavaliselt. Need, kes on jäänud kunagisse staaride meeskonda tegevpoliitikutena edasi, seisavad halbade valikute ees. Kui IRL pole enam võimuerakond, kiratsemine süveneb. Kas taas kord kellessegi sulanduda? See tähendaks veelgi valulisemaid kompromisse oma olemuse ja senise minevikuga. Kas kunagise aatepartei saatuseks on hakata pühaks vaimuks isa ja poja Helmete uues erakonnas?

Eesti poliitikas on praegu valiku hetk: kas anda  «teisele meeskonnale» võimalus või mitte. Teatavasti on parlamentaarses riigis võimuvahetuse mõtteks tasakaalu kindlustamine. Kord annavad parempoolsed rohkem ruumi erainitsiatiivile, hööveldavad riiki õhemaks. See kasvatab osa elanike protesti, (üle)järgmistel valimistel tulevad võimule vasakpoolsemad, kes suurendavad avaliku sektori osa jne.

Aga praegu see skeem ei tööta – seda näitab lääne lähiajalugu. Kriis muutis kõike, õigemini tõi varjatud hädad nähtavale. Maades, kus vasaktsentristid on võimu juures, ei ole nad kiirustanud oma traditsioonilisi samme astuma. Selle põhjus on lihtne: peaaegu kõikidel heaoluriikidel on palju võlga, eelarve defitsiidis, elanikkond vananeb ja tulevik seetõttu tumedavõitu. Ei saa lubatud pudrumägesid kohale veeretada.

Vasaktsentrism tähendab praegu senise taseme kramplikku hoidmist või karmide meetmete suhteliselt aeglast rakendamist, lisaks mõned pehmed žestid (homoabielud jne). Ka Eestis ei muutuks pärast sotside või kellegi teise võimule tulekut majanduses midagi kardinaalselt. Sellest vaatenurgast poleks komplekti vahetamisel erilist mõtet. Küsimus on lihtsalt selles, kas anda võimalust ka teistele, et oleks mingit vaheldust. Sest uus on ikkagi uus, värskem ja huvitavam. See ei ole üldse tühine argument.

P. S. Kui ühiskonnas käivad tõmblused, ei ole paremat hingeabi kui lugeda häid memuaare esimesest Eesti ajast. Mu viimase aja kosutavamaid lugemisi ongi hiljuti ilmunud Ilmar Raamoti «Mälestused». Siinses kontekstis on eriti asjakohased selgepilgulise, rahuliku ja kindlameelse noore mehe sissevaated 1920.–30. aastate poliitikasse.

Ka siis olid inimesed poliitikas pettunud ja hääletasid protestierakonna poolt. Opositsiooni esindajaid meelitati vaikima või üle tulema tulusate ametikohtade ja rahaga. 1936. aastal Rahvuskogu valimistel võltsiti hääli. Jne.

See kõik on olnud, aga elu läheb edasi! Ma ei suutnud jätta kujutlemata, et kui homme algaks võõrriigi okupatsioon – kuidas üsna lühikese aja pärast heldides meenutataks Ansip Head ja Tallinna suurepärast linnapead Savisaart.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles