Neeger on üldjuhul halvustav sõna, leiab Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop tänases online-väitluses. Keelehooldekeskuse koordineerija Egle Pullerits kaitseb vastupidist seisukohta.
Lugege mõlema poole avakõnesid ja esitage neile kommentaariumis lugejaküsimusi – parimad neist esitatakse väitluse 2. osas ehk ristküsitluses ka mõlemale osapoolele.
URMAS SUTROPI AVAKÕNE
Neeger on üldjuhul halvustav sõna
Minu peamine väide on järgmine: ükski sõna iseenesest pole parem ega halvem kui teine. Sõnade tähendus avaldub nende kasutamise kontekstis. Võtame näiteks sõna ema. Paljudes kultuurides väljendab see kõige õilsamat ja puhtamat mõistet. Ometi võib seda sõna kasutada ülimalt solvaval viisil, nt väljendites «rongaema» või «ema või asi». Samamoodi on tegu sõnaga neeger. Iseenesest nagu harilik sõna, aga millegipärast neile, kelle kohta see käib, ülimalt solvav.
Sõna tähenduse muutus eesti keeles on põhjustatud muutustest meie ühiskonna arengus. Kui me elaksime suletud nõukogude sõjalise okupatsiooni aegses ühiskonnas, siis ei läheks meie sõnakasutus kellelegi korda. Ainult Urmas Alender laulis protestilaulu «Rukkilõikus», milles olid sõnad:
Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.
Elame avatud ühiskonnas, kus peame oma ninaesisest kaugemale vaatama ja arvestama ka muu maailmaga. Eestlaste uusimmigratsioon asub juba pooleteistsajas riigis. Soovime ju kõik, et neil hästi läheks ja keegi neid ei solvaks. Juba ainuüksi nende eestlaste pärast peame käituma teiste rahvastega nii nagu me sooviksime, et meie laste, vendade ja õdede, meie lähedastega võõrsil käitutakse.
Teiseks väidan, et meil on arutelu selle sõna tähenduse üle väljunud keelelise arutelu raamidest. See on muutunud populistliku poliitika osaks. Poliitilisele areenile on trügimas uued jõud, kes loodavad hääli koguda vaenu ja viha õhutamise teel. Kristlikelt positsioonidelt külvatakse vaenu ja vihkamist samasooliste vastu, pseudorahvuslikelt mustanahaliste ja teiste meist välimuselt erinevate rahvaste vastu.
Mind hirmutab väga see, et samasooliste vastu õnnestus koguda 38 000 allkirja või et 70 protsenti Postimehe lugejatest jagab immigrantide ja mustanahaliste vastaseid rassistlikke vaateid. See näitab, et sellistel vaadetel on eestlaste seas suur kasvav toetus. Kui ühiskond sulgub ja ühendavaks jõuks saab viha erinevate vähemuste ja võõraste vastu, siis ei ole enam kaugel ka aeg, kus selliseid gruppe hakatakse füüsiliselt hävitama, nagu see juhtus sotsialistlikus Nõukogude Liidus või rahvussotsialistlikul Saksamaal.
Mind kummastab, kui kergekäeliselt väidetakse, et mustanahalised olevat Stockholmi segi peksnud. Samas me ei tea, kas märatsevate immigrantide hulgas oli ühte ainustki mustanahalist. Populism kasutab hirme enda huvides ära ja kuulutab rassistlikult, et mustanahalised tulevad siia linna segi peksma, varastama ja vägistama.
Tuletan niimoodi väitjatele meelde, et 2007. aasta aprillis peksid Tallinna kesklinna segamini, varastasid, vandaalitsesid ja rüüstasid ikka päris valged inimesed, kes peaksid meile kultuuriliselt lähedased olema.
Kõigil on sõltumata nende nahavärvist, rahvusest või soost inimväärikus, mida tuleb austada. Minu ettepanek on, et lõpetame neegri-sõna arutelu ning näitame populismile ust.
EGLE PULLERITSU AVAKÕNE
Neeger ei ole üldjuhul halvustav sõna
Nõustun Urmas Sutropi väitega, et ükski sõna pole iseenesest parem või halvem kui teine. Ei saa aga täielikult nõustuda tema väite teise poolega, et «sõnade tähendus avaldub nende kasutamise kontekstis». Nimelt tuleks siin täpsustada, et sõnadel siiski on üldkeeles väljakujunenud tähendus, ilma selleta oleks suhtlus inimeste vahel võimatu. Kasutusolukordades saab sõna mõnikord tähendusvarjundi ja selle mõjul võib ka üldine tähendus muutuma hakata. See aga on pikk protsess.
Sutropi teine väide keskendub sellele, et sõna üle arutelu on väljunud keelelise arutelu raamidest, ning väljub koos oma väitega ka ise keelelisest arutelust ja keskendub sellele, mis tema meelest ühiskonnas toimub. Olen täiesti sama meelt, et oluline on iga inimese eneseväärikus, mis ei sõltu soost, nahavärvist või rahvusest. Siiski võiks uuesti tulla tagasi väitluse põhiteema juurde, milleks on sõna neeger ja selle neutraalsus või mitteneutraalsus.
Vaikimisi on üldkeele sõnad neutraalsed (neil ei ole sõnaraamatus juures mingit märget). Sõna neeger on eesti üldkeele sõna, st eesti keele valdajad saavad aru, mida selle sõnaga tähistatakse. Järelikult on neeger neutraalne sõna. Loomulikult jääb kehtima täpsustus, et konkreetne tähendus selgub kontekstist.
Raske, kui mitte võimatu on kokku lugeda kõiki keelekasutuse juhte. Kirjaliku keele puhul on see teostatav, eriti tänapäeva veebiajastul, kuid suulise keelekasutuse puhul, mis mõjutab iga inimese keeletaju väljakujunemist ehk enamgi, on võimatu statistikat teha. Kuidas hinnata, et ilu- ja ajakirjanduses, veebis talletatud keel mõjutab rohkem kui inimese ümber arutatu, mida pole salvestatud? Järelikult, kuni pole võimalik täie kindlusega väita, et mingi sõna, mis seni on keeles olnud neutraalsel positsioonil, on nüüd mitteneutraalne, halvustav, tuleks jätta võimalus kasutada kõnealust sõna ka neutraalsena. Tooksin neutraalsete kirjeldavate sõna neeger kasutamise juhtude kõrvale ühe isikliku näite. Päevitun üsna hästi ehk lähen kergesti pruuniks. Kümmekond aastat tagasi ühe Lõuna-Eesti järve äärde ujuma minnes kuulsin enda selja tagant märkust, mis sai käia ainult minu kohta: «Neeger!» See oli pigem imetlev, mitte põlgav või muud moodi alavääristav märkus. Olen väljendit neegriks päevituma ka varem ja hiljem kuulnud ja see pole kuidagi automaatselt halvustav.
Teine küsimus, mille ma lahutaksin keelelisest hinnangust sõnadele, on elementaarne viisakus ja empaatiavõime. Inimesi ei ole ilus sildistada – kui on vaja kedagi kõnetada, on selleks antud inimesele nimi; kui me seda ei tea, on kõnetlussõnu, mida on paslik kasutada. Kellelegi ei meeldi, kui teda hüütakse nt juuksevärvi järgi. «Punapea!» vist on kõige tugevamalt mitteneutraalne. Analoogselt: sõna neeger on kõlalt sarnane inglise keele sõnaga negro ja et see ei ole sugugi neutraalne, siis suudab mõistlik inimene otsustada, et seda ei sobi tumedanahaliste inimeste kuuldes kasutada.
Paar nädalat tagasi küsiti minult kui keelehooldajalt neegri-sõna kohta. Arutasime ajakirjanikega, kas neil on tulnud elus ette olukorda, kus peab inimest tema nahavärvi järgi kõnetama. Kumbki ajakirjanik mõtles natuke ja vastas, et jah, sellist olukorda tegelikult ette ei kujuta ja vaevalt seda elus ette tuleb.
Kokkuvõttes, sõnade üle ei saa otsustada masinlikult, ka neid ei saa alati jäigalt sildistada, vaid tuleb arvestada konteksti ja seda, kuidas neid sõnu kasutatakse. Keelekorraldus hindab küll keelendeid, kuid ei paku valmis lahendusi igaks olukorraks, seda oleks ka palju nõuda. Kus üldised suunised annavad vabadust, ei ole otstarbekas seda vabadust sildistamisega vähemaks võtta, vaid keelekasutaja peab oskama oma vabadusega vastutusrikkalt ümber käia.
URMAS SUTROPI KIIRE VASTUREPLIIK (Lisatud kell 10.30!)
Ma olen Egle Pulleritsu väidetega üsna ühte meelt. Praegune unikaalne märgend «ei ole halvustav» tõstab neegri sõna teiste sõnade hulgast eriliselt esile ja paneb küsima, mis sellel sõnal siis viga on. Ilma märgendita ongi sõna neeger neutraalne. Kui keegi tunneb end solvatuna, on tal nüüd võimalik kohtust abi otsida, sest juba ette ei ole solvajale antud õigust.
Pulleritsu isiklikule kogemusele vastan enda kogemusega 90. aastate alguse Oslost, kus minu tollal kolmeaastane tütar mängis liivakastis ja nägi esimest korda mustanahalist last. Suurest rõõmust ütles ta lapse kohta «neeger». Lapse isa võttis oma lapse ja läks temaga ära teise liivakasti (vt PM 11.05.12).
Tulen siiski tagasi keeleväliste küsimuste juurde. See, et neegri-sõna ümber toimub nii äge arutelu, näitab siiski seda, et ühiskonda erutab meie ja nende probleem laiemalt. Praegune arutelu on mõttekas, kui selle tulemusena mõistetakse hukka igasugune rassism ja võõraviha ning meie ühiskond saab paremaks ja avatumaks.
Seekordne väitlus on neljas osa pagulasteemaliste debattide sarjast, mida korraldatakse koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega. Projekti toetavad siseministeerium, Euroopa Pagulasfond ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR).