Kel vaja, need ei saa. Kel pole vaja, need saavad

Kadri Veermäe
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marikki Stocchetti
Marikki Stocchetti Foto: Erakogu

Tallinnas Maailmapäeva konverentsil esinenud Soome välispoliitika instituudi Euroopa Liidu uurimisprogrammi teaduri Marikki Stocchetti sõnul on ELi toetuste süsteemi vaja reformida, sest praegu saavad toetust ka need, kel seda üldse tarvis pole.

Te olete põhjalikult uurinud Euroopa Liidu (EL) arengukoostöö- ja põllumajanduspoliitika omavahelisi sidemeid ja avastanud, et eriti hästi need koos ei toimi. Miks?

Ametlikult on mõlemad pooled – nii arengukoostöö- kui põllumajandussektori esindajad – lubanud töötada koos ja teha seda nii ELi kui ka vaeste riikide hüvanguks. Praktikas on neid aga raske ühitada. Tõsi, erinev on lugu arenguabi andmisega seotud küsimustega, sest seal on arengukoostöö sektoril sõnaõigus – kuid sedagi vaid rahalistes küsimustes.

Kui me aga räägime laiemast raamistikust – kaubanduskokkulepetest, kaubanduspoliitikast –, tuleb arengukoostööst juttu vaid kaubanduse kontekstis ja ELi huvidest lähtuvalt. Selline see olukord on ja see pole muutunud. Ehkki viis, kuidas me sellest räägime, on küll paljuski vahetunud.

Arengukoostöö ja kaubanduspoliitika eesmärgid on ka täiesti erinevad, sest kaubandus on eelkõige ELi enda hüvanguks, aga arengukoostöö peaks pilgu suunama ka teistele riikidele.

Täpselt nii. Asi on aga selles, et meil on 2009. aastal jõustunud Lis­saboni leping. Põhimõtteliselt on nii, et ELi välissuhete eesmärgiks – ja see ühendab samuti arengukoostööd kaubandusega – on ühised prioriteedid. Nii arengukoostöö kui kaubandus peaks töötama jätkusuutliku arengu heaks. EL on ametlikult lubanud sellele pühenduda.

Probleemi tuum on aga, et neil kahel valdkonnal on väga erinevad eesmärgid. Kaubandus käib ümber konkurentsivõime, kasumi, läbirääkimiste, kus kõik üritavad midagi enda jaoks välja rääkida. Muidugi, alati on selleks tarvis kaht poolt. Ja kui kaubandus toimub arenenud majanduse ja vaeste riikide vahel, siis on seal juba lõhe olemas. Maailmakaubanduse idee, raison d’être, on selles, et kaubandus on võimas kasvumootor ja seetõttu tähtis ka arengu jaoks. Ei saa olla arengut ilma töötavate kaubandussuheteta. Nii et need on vastastikku seotud.

Kuid nende huvid on väga erinevad. Pidev arutelu käib selle ümber, kuhu piir tõmmata. Ja minu meelest pole siiani olemas kaubanduspoliitikat, mille puhul saaks öelda, et seda on tehtud ainult arenguabi silmas pidades. Muidugi, praegu on vähem arenenud riikidel palju kergem Euroopasse eksportida, kuid seal on ka teisi tegureid – me peame ka importima. Meil on tarvis esmatarbekaupu, ja neil on neid vaja niisamuti. See on eri huvigruppide vaheline mäng, mille puhul on palju eetilisi küsitavusi.

Kuidas ELi põllumeeste toetussüsteem seda kõike mõjutab? Väljastpoolt Euroopat vaadates paneb see teised ebavõrdsesse positsiooni.

Jah, see on ebaaus konkurents. Ajalooliselt võttes on see toetussüsteem teatav kõrvalnähe. Pärast Teist maailmasõda oli see suur teema, kuidas kindlustada omaenda toidujulgeolekut – inimeste toiduga varustatust – ja kuidas Euroopa saaks olla eneseküllane. Kuidas toita rahvast ja toetada põllumehi, on väga tähtis turvaküsimus. Seega, algne eesmärk oli hea.c Kuid kuna see on kasvanud ja muutunud ning teinud seda moel, mille tulemusena pole kosunud mitte väiketalunikud või orgaanilise talu pidajad, vaid see on toonud kaasa kõva põllumajanduslobi, siis … Varem läks üle poole ELi eelarvest põllumajandusse. See on oluline valdkond, kuid see polnud eriti hästi suunatud ja valvatud. Muidugi, me lõime süsteemi, et meil oleks toodangu ülejääk, et me saaksime seda müüa alla tootmishinna. See on midagi, mis annab meile eelispositsiooni, aga see ei ole aus.

EL tahab olla vaba kaubanduse poolt, kuid selles on vastuolu, ja seda just sellise süsteemi tõttu. Ma ei ütle, et see tuleks täiesti kõrvale heita, kuid seda tuleks reformida. Ja nüüd, kriisi keskel, on EList väljaspool asuvate riikide arengu hüvaks veelgi keerulisem reforme teha. Kui me jätkame odava hinnaga eksportimist, on meie suured põllumajandusettevõtted ja kohalikud turud ohus. Isegi kui inimesed saavad nii toidukaupa odavamalt, peab enda jaoks toodetava ja eksporditava ning imporditava kauba vahel valitsema tasakaal.

Kui tahta toetussüsteemis midagi muuta, tunneksid Eesti talunikud end ohustatuna ja oleksid tugevalt selle vastu – miks me peaks teisi enne aitama kui ennast?

Meil on toidutootmist tarvis. Kuid mida meil tarvis ei ole, on hiiglaslikud põllumajandusettevõtted ja farmid, mis pole jätkusuutlikud per se. Toetused lähevad minu meelest praegu ka neile, kel tegelikult seda üldse tarvis pole. Just selles osas tuleks süsteemi reformida. Lisaks tuleks toetuste määramisel arvesse võtta keskkonnamõjusid ja toodetava toiduartikli olulisust. Seda tuleb hoolikalt teha, sest ma mõistan ka sellega kaasnevaid muresid. Kui meie enda elatusvahendid ära võtta, mis siis saab? Aga ma usun, et sellele kõigele leidub lahendus.

Humboldti ülikooli professor Harald von Witzke on väitnud, et EL on osalenud ka maahaaramises, pretendeerides väljaspool oma piire ligi 35 miljonile hektarile põllumaale. Mis strateegiaga üldse tegu on?

Selle üksikasju ma ei tea, aga tegemist on ülemaailmse nähtusega, mida ebadiplomaatilisemalt kutsutakse «maakrabamiseks». Näiteks Saudi Araabia ostab palju maad Ida-Aafrikalt. Euroopa rahvastik vananeb ja kuigi see teiste piirkondadega võrreldes nii palju ei kasva, peame me siiski tagama toidujulgeoleku. Euroopa Liit on selles küsimuses üsna vakka olnud ja avalikult pole seda arutatud. Väga tihti näitab EL näpuga Hiina ja Saudi Araabia poole, kes teevad seda palju avalikumalt.

Toidujulgeolek tuleb ­Aafrikas tagada või me leiame end väga keerukast olukorrast. Me oleme juba praegugi keerulises situatsioonis, see on jätkusuutmatu nii ökoloogilises kui ka inimlikus mõttes. Kui me ei suuda kiiresti kasvavat Aafrika rahvastikku toita, tähendab see pikas perspektiivis mitte just helget tulevikku. Me otsime ressursse ja tugevamad jõuavad esimesena kohale. Kui me lubame endil seda teha, toob see kaasa palju probleeme.

Aafrika on igasuguste programmide sihtmärk olnud aastaid, kuid olukord pole paremaks läinud. Mida seal üldse veel ette võtta saab?

Olukord pole tõesti paranenud. Ühest lahendust pole, kuid täna oli mul väga hea meel kuulda häid ettepanekuid. Näiteks kuidas me kasutame agrometsandust, puude istutamist, mis saavad asendada väetiseid. See võiks olla väga produktiivne ja kliimamuutustele ka väga soodus. Lahendusi on tarvis leida kohalikult tasandilt kõige kõrgemani. Paljudel Aafrika riikidel on loodusvarasid, mis pole otseselt seotud toidutootmisega. Siiski, kuni pole head globaalset järelevalvet, mis hoiaks meie huvi loodusvarade vastu vaos, on see osa probleemist.

Teise osa probleemist moodustavad kohalik eliit ja valitsused. Selles piirkonnas peab korda saama maajaotamissüsteemi. Sahara kõrbest lõunas asuvates riikides sõltub viiest inimesest neli põllumajandusest. Neil inimestel pole kuhugi minna. Ja neil riikidel on vaja selliseid inimesi, et oma riiki toita. Lisaks on tarvis eksporti välismaalt. Kuid nende vahel peab valitsema tasakaal.

Mitmed poliitilised strateegiad on untsu läinud, väga vähe on investeeritud põllumajandusse ja põllumajanduslik kaubandus on olnud sõna otseses mõttes mitte aus.

Inimesed peavad riskima. Probleem on aga selles, et kui oled nii vaene, siis ei saa riskeerida ja midagi uut proovida. Kui katsetus esimesel aastal ei tööta, surevad su lapsed nälga. Nii et panused on väga kõrged. Samas, kui kohalik tootmine juba toimib, saab sealt edasi areneda riiklikku tootmisesse ja isegi eksporti. Need riigid juba ekspordivadki, kuid nad ei tee seda väga jätkusuutlikust lähtepunktist. Ja muidugi on vabakaubanduskokkulepped, kui need vaid töötaks korralikult. Näiteks on riikides kindlad kaubad, mis on odavama hinnaga, kuid seda kõike tuleb hästi hallata. Väga tihti kuuleme näiteks näiteid Ghanast, kus on hästi arenenud linnukasvatus, sinna on läinud arenguabiraha ja kohalikke ressursse, ja siis võtab EL kätte ja ekspordib sinna toidujäätmeid, näiteks kanatükke. See võib kogu sektori hävitada, ja seda me ei taha.

Ei ole sugugi lihtne ülesanne globaalne ja kohalik tasand koos tööle panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles