Riigikogu liige Imre Sooäär leidis eelmisel nädalal, et parteide sisevalimisi võiks korraldada vabariigi valimiskomisjon. Kolleeg Marti Aavik tuli sama ideega Postimehes välja juba mullu. Professor Ülle Madise pakub, et usaldusväärne internetihääletuse süsteem võiks üldse olla avalik teenus.
Oravapartei sisevalimispettuse taustal oleks need sammud õiges suunas. Samas võiks arutleda ka veidi edasi: kas iga kord, kui kusagil aususest vajaka jääb, tuleb tingimata riiki appi hüüda?
Võtkem lähtepunktiks tees, et ühiskonnas tervikuna jääb aususest puudu, ilmnegu see siis parajasti erakonnas, linnavalitsuses või maatehingus. Kui valitseb aususe defitsiit, siis peab see asuma ühiskondlikul väärtusredelil kõrgel kohal. Kui inimesed ja organisatsioonid ei käitu teatud miinimumstandardite järgi, siis on ühiskonna toimimine tervikuna häiritud. Niisiis peaks aus asjaajamine üldiselt olema väärtuslik ja hinnatud hüve.
Nüüd võiks aga küsida, kas sellele väärtusele saab külge panna ka hinnasildi. Kas ausust saab käsitleda kui üht vabal turul olevat kaupa?
Kuna n-ö looduslik aususnivoo pole kõigiks eesmärkideks piisav, ei saa kapitalistlikus süsteemis teisiti ollagi. Tegelikult on n-ö aususetööstus ju täiesti tegutsev ning toimiv majandusvaldkond. Vastava sektori alla võib liigitada audiitorid, turvafirmad, eradetektiivibürood, teatud mööndusega advokaadibürood (ehkki nende roll on teinekord hoopis musta valgeks rääkida). Kui igaüks meist oleks igal hetkel kristalselt aus, ei jääks kuigivõrd tegevusvälja ka notaritele.
Tagasi e-valimissüsteemi juurde. Riigi oma on tehtud ikkagi peamiselt parlamendi- ja kohalike valimiste tarvis. Suurte organisatsioonide sisevalimiste spetsiifika ei pruugi viimastega väga kattuda.
Ehkki on olemas ilmne vajadus korraldada ausaid ja kontrollitavaid hääletusi ka mujal kui riigi tasandil, on praegu keeruline leida erasektoris valmis veebisüsteeme, mis neid korraldada aitaks. Kus asub siis turutõrge? Võib-olla kasutajate turvalise isikutuvastuse koha peal? Eestis on see aga lahendatud ID-kaardiga.
Näib, et tehnikarevolutsioon on olnud nii hõivatud üha õhemate mobiilide ja mõjuvamate Viagradega, et aususetööstuse arenguks pole teda veel kuigivõrd rakendatud. Ehk avastab mõni Eesti idufirma või garaažis mobiiltelefoni rakendusi nokitsev seltskond peagi, et järjekordse pildijagamisteenuse asemel võiks panustada hoopis kõrgtehnoloogilisse lahendusse, mis kusagil haarab aususe defitsiidi kõrist. Aususemasinad ootavad Jaan Tatikaid end leiutama. Ja mine tea – äkki peitubki siin mõni uus Skype või Angry Birds, mis nullist ja tundmatusest sööstab kiirelt miljardidollarilise väärtuseni.