Hoolimata algselt headest kavatsustest on võim voolinud Eestistki oma «uue riigi», mis ähvardab polariseeruda eliidiks ja reaalsete õigusteta lihtrahvaks, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.
Tiina Kangro: Eesti Estado Novo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhke Eesti üle!» teatavad meile endiselt prügikastidelt vastu vaatavad Andrus Ansip ja Jürgen Ligi. Otsin riiulist vanameister Fellini «Amarcordi» ja vaatan üle hiigelauriku ootamise stseeni. Rahvas on paatides loksunud terve päeva lootuses näha kodumaise superauriku SS Rexi möödumist. Ja siis ta tulebki, tuledesäras, muidu nagu laev ikka. «Oo, head reisi sulle, suurim, mille režiim on meile loonud!» hüüavad poolkülmunud ja unesegased inimesed paatidest ega hooli isegi sellest, kui uhkuse kiiluvesi mõne paadi kummuli pöörab.
Kui Fellini elaks, võiksime pakkuda talle ainest järgmiseks tragikomöödiaks, kus oleksid vaatluse all ühe rahva psyche moraalsed heitlused poliitika ja maailmamajanduse karmil sõjatandril.
Need asjad, mis meil on hästi, on meil tänu Eesti riigile. Seal, kus meil läheb halvasti, lasub vastutus pigem inimestel endil. Umbes niisuguse resümee edastas riigi esimene mees ühiskonnale värske inimarengu aruande saateks. «See aruanne on ülistuslaul Reformierakonna poliitikale,» võttis seejärel kiirelt kogu au omaks kolmandat ametiaega ametis olev peaminister. Et tegelikult esitas kõnealune aruanne julmi fakte Eesti riigi hüplikust tegevusest ja hoolimatusest oma inimeste suhtes, ei tundunud kõneväärne. Et Eesti on de jure demokraatlik maa, kus riikluse kandjaks ongi rahvas, ei vääranud presidentlikku loogikat.
«Soovime, et kolm last oleks normiks igas Eesti peres,» tunnistas peaminister oma erakonna üldkogul kõnet pidades. Just iga inimese väärtustamise eesmärgist on kantud mitmed Reformierakonna sammud, sh vajaduspõhiste lastetoetuste otsustav läbisurumine, nimetas ta. Meenub ajaloost ühe suurriigi kunagine plaan panna töörahva õnne nimel ka jõed teistpidi voolama. Kuigi see iial teoks ei saanud, tuleb «rõõmsatujulise poliitikaühenduse Reformierakond» juhti kuulates hinge usk, et just Eestil õnnestub pöörata tagurpidi globaalne demograafiline trend ja siin hakkabki tänu partei hoolitsusele sündima lapsi muust arenevast maailmast ligi kaks korda rohkem.
Piia-Martal (28) on peatselt kolmeseks saav tütar, kuid abikaasaga on nad otsustanud, et tahaksid veel mitut last. Hea haridusega Piia-Marta ei soovi Eestist ära minna. Kuigi võiks, ei taha ta elada ka pealinnas, sest armastab oma kodukohta. Talle on tähtis vanematekodu saatus ja oma asula tulevik. Teda huvitab perekonna sugupuu ja ta tahab hoida korras esivanemate hauad.
Noorele naisele tegelikult meeldis, et ka peaminister rõhutas oma hiljutises kõnes kolme lapse teemat. Veidi teeb naist aga murelikuks lehest loetud teade, et perearste hakatakse koondama vaid keskustesse. Pärnumaal jääb siis arst vaid Vändrasse, Sinti ja Pärnusse. Läti piiri alt, kus Piia-Marta elab, tuleb siis ilmselt hakata käima Pärnus. See on 80 kilomeetrit.
Ent kuidas siis väikeste eest hoolitseda? Just perearst peaks olema see, kelle juurest kiirelt abi ja nõu saab. Kes jälgib last ja juhendab ema. Paljugi, mis muresid võib ette tulla. Ka lasteaedadest-koolidest võetakse ju tugispetsialistid ära ja kogu varajane märkamine jääbki perearstide õlgadele. Kas kaugel Pärnus töötav arst igat väikeasula perekonda üldse teab või tunnebki?
Sügisel, kui arstide streik sotsiaalministri tooli all lõkke süütas, kutsus ministeerium kokku tervishoiu tuleviku töörühma, mis vaagis teemat neli kuud. Jaanuari lõpus saatis nüüd juba uus ja veelgi rõõmsameelsem minister välja optimistliku teate: ühise laua taga on Eesti tervishoiu sõlmküsimused väljaselgitatud.
Varsti kuulsimegi, et hoolimata senisest ideest, kus esmatasandi arstiabi on inimesele lähedal ja kõrgtasemel suurhaiglad tagavad kvaliteetse eriabi, on nüüd plaan jätta perearstid praeguse kahesaja punkti asemel vaid viiekümnesse linna-asulasse, kus meie rohked ja surematud haiglad nad avasüli oma rüppe võtavad. «Aeg nõuab muudatusi,» jagas selgitusi perearstide seltsi esinaine Diana Ingerainen. Kuigi paar kuud hiljem tunnistas sama selts, et reform pole inimeste jaoks ja tegemist on kavala püüdega kanaliseerida esmatasandi arstiabi raha haiglatesüsteemi, ei puutu see enam asjasse. Töörühm töötas ju demokraatlikult.
«Isegi päike naeratab, kui ta näeb meie edusamme,» teatas Nikita Sergejevitš kompartei 22. kongressil (1961) nõukogude rahvale. Kuigi tänapäeval ei tea paljud Hruštšovist midagi, oli tegemist inimesega, kes ühel ajaloo hõlma jäänud perioodil näis igati progressiivse parteijuhina. Stalini ja Co pahateod olid päevavalgele toodud, isikukultus otsustavalt hukka mõistetud, inimene kosmosesse saadetud ja silmapiiril terendasid üha uued võidud. Et peagi algas pikk ja sügav stagnaaeg, polnud tol hetkel kellelegi mitte mingisugust tähtsust.
Rahvuslikku uhkust ja päikesepaistet on oma ideoloogia nurgakividena kasutanud paljud režiimid läbi ajaloo. Enamasti on sellega kaasas käinud ka rahva alaväärtustamine ja süütunde esilekutsumine, mida siis võimule meelepäraste tegudega saab endalt maha pesta. Pole vaja viriseda, vaid olla ise sama tubli, kui on teie riik ja valitsus, on nüüd saamas ka meie loosungiks.
Silme ette kerkib Portugal ja selles riigis hiljuti pea 40 aastat (1932–1968) võimul püsinud peaminister Antonio Salazar. Eitades kommunismi ja sotsialismi, lubas võimule saanud Salazar teha Portugalist stabiilse rahanduse ja kasvava majandusega maa. Jõuliselt parempoolsete reformidega pani ta aluse Estado Novo ehk «uue riigi» tekkele, mida ootas suur tulevik. Sama kiirelt muutus Salazari režiim aga autoritaarseks, lämmatades riigis ka igasuguse poliitilise opositsiooni.
Rahvuslusele ja korporatiivsusele mängiv riik polariseerus eliidiks ja reaalsete õigusteta lihtrahvaks. Kuigi rahvusvahelisel rindel oli Portugal arvestatav tegija – ÜRO, OECD ja EFTA ning ainsa mittedemokraatliku riigina isegi NATO asutajaliige –, paiskas Salazari juhitud poliitika riigi aastatega sügavasse stagnatsiooni, tuues kaasa pidurdamatu väljarände ja muutes Portugali üheks vaesemaks ja kehvima kirjaoskusega maaks Euroopas.
Sümptomaatiline on seejuures aga hoopis fakt, et Estado Novo püsis edasi veel ka pool tosinat aastat pärast Salazari. Seejärel pöördus riiklik ilmavaade järsult vasakule, kuhu see on jäänudki. Ka praegu istuvad Portugali parlamendis nii võimu kui opositsiooni poolel sotsialistid, sotsiaaldemokraadid jm vasakpoolsete vaadetega parteid, kuigi asjatundjate arvates oleks riik vajanud normaalseks arenguks tasakaalustatumat vaadet: tsentristlikku, viimastel aastatel isegi parempoolset sisemajanduslikku mõtlemist.
Eestis on juhtunud täpselt vastupidine. Pärast 50-aastast kommunistlikku režiimi oleme omadega nii paremal, et midagi muud selle kõrvale enam ei mahugi. Isegi selle sisse ei mahu ühtegi sotsiaalset pool- ega veerandtooni. Rassismgi on meil juba teretulnud, rääkimata Kadrioru või Stenbocki suunalt kostvatest mõistuütlustest või lausa avalikest soovitustest stiilis «närige muru!».
Ja nüüd on meil siis veel üks torm veeklaasis. Sõbralikult lahendatakse seegi. Ühe partei sisesed sulitembud on teemaks nii riigikogu infotunnis kui Kadrioru palees. Presidendi meelest on see lausa sisepoliitiline kriis. Peaminister selgitab, et kuritegusid tuleb ka edaspidi. Õhus hõljub tuntud loosung «Riik – see olen mina».
Kuigi juba paar aastat on selge, et praegusel valitsuskoalitsioonil pole rahva seas laia tegelikku toetust, valitakse neid ikka tagasi. Nagu Tallinnaski valitakse ikka tagasi partei, millel puudub üldse igasugune poliitiline suundumus ja mille ainsaks tegevuseks ongi vaid võimu säilitamine. Valimistulemusi ei määra juba ammu see, millised plakatid on prügikastidel, vaid hoopis inerts, väärkujutelmad ja hirm. Näiteks väikeettevõtjate hirm kaotada seegi, mis on praegu, kui võimule satuvad ümberjagajad ja veesolkijad. Või muulastele kujundatud hirm riigi ees ja armastus Tallinna vastu. Ja alternatiive polegi.
Eesti riik on ju tegelikult kaaperdatud. Hoolimata algselt headest kavatsustest on Reformierakond voolinud Eestist oma Estado Novo, millele endisest sotsist president veel takka kiidab. Punnseisu pandud IRL, kelle liikmeist oluline osa on poliitpankroti kogemusega respublikaanide mantlipärijad, on Stockholmi sündroomi käes vaevleva pantvangina sattunud kaasajooksiku rolli. Intellektuaalses mõttes suurima potentsiaaliga sotsid aga nokitsevad pisiasjade kallal ega tule välja ühegi kandvama plaaniga, mis ei takerduks propagandaministeeriumi oskuslikult seatud lõksudesse.
Mälust kerkib vana anekdoot. Kolhoosi juhtkond peab koosolekut. Töötulemused on olnud head ja ühismajandil on tekkinud kasum, mis tarvis ära kulutada. «Ostame vineeri!» pakub Sidorov. «Vineeri?! Misjaoks?» uurivad seltsimehed. «Ehitame õige lennuki ja lendame siit minema, kas või vanakuradi vanaema juurde!»
Just nii võib minna ka meie estado’ga. «Poliitikal on omadus muuta näilisus tegelikkuseks,» tähendas kunagi ka Salazar.
Äkki peaks siiski vahele astuma ja lõpetama selle pirukajagamise? Kutsuma jääkeldrite ja rahvakogudega manipuleerimise asemel kokku ühe tõsise poliitkogu, kus «asendusliikmete» asemel osaleksid meie parimad poliitilised jõud ja mittepoliitilised partnerid, kes defineeriksid Eestile parteipoliitika ülese modus operandi, mis võimaldaks tekkinud sotsiaalse konflikti ületada ja edasi minna. Äkki saaksime siis lõpuks endale ka ühiskondliku leppe, mis vett peaks.
Tiina Kangro on telesaate «Puutepunkt» produtsent, ajakirja Puutepunktid väljaandja ning Linnalehtede grupi peatoimetaja.