Miks taandub Eesti poliitikas kõik usuküsimuseks, mitte ei räägita faktidest, arutleb kodanikuaktivist Elver Loho Postimehe arvamusportaalis.
Elver Loho: ususõjad hävitavad Eesti demokraatia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis selle Eesti poliitikaga on, et kõik on usuküsimus, käib ususõda, inimesed jagunevad leeridesse selle järgi, keda nad usuvad, suuremate usundite sees tekivad usulõhed ja sealtkaudu usulahud, mis põrkuvad usutülides usujuhi koha pärast, mida omakorda võimendavad usukuulutajad läbi usku levitava usukirjanduse?
Vaadates viimase aja skandaale, on kõik peaaegu eranditult taandunud küsimusele: keda sa usud? Või ehk täpsemalt: kes on sinu prohvet?
Tänapäeva maailmas, kus me kasutame üha enam suhtluseks tehnikavidinaid ja teenuseid, kus praktiliselt igast liigutusest ja tähemärgist jääb kuhugi digitaalne jalajälg, tuleb suhtluse mõlemal osapoolel korralikult vaeva näha, tegemaks midagi niimoodi, et see taanduks usuküsimuseks. Isegi minu viimase mitme aasta asukoht praktiliselt igal ajahetkel on kirjas EMTs asuvates logides, mida ma saan välja nõuda Isikuandmete kaitse seaduse paragrahv 19 alusel.
Olen huvi pärast vahel sotsiaalmeedias tulist poliitvõitlejat kohates ikka ja jälle küsinud: «Mida konkreetset X on valesti teinud?» Aga sellele küsimusele ei ole ma siiani veel vastust saanud, sest mida võitleja kuuleb, on hoopis «Räägi mulle oma pühakirja!»
Mulle tundub, et Eestis ei jagune poliitmaastik mitte selle järgi, millist riiki inimesed tahavad näha või isegi väärtushinnangute alusel, vaid selle järgi, millist prohvetit nad parajasti usuvad. Praktiliselt kogu erakondade poliitretoorika mängib usule ja emotsioonidele – poliitprohvet kutsub valijat pühakirja abil uskuma, mitte mõtlema. Harva pakutakse konkreetseid lubadusi. Ikka ja jälle kutsutakse usku vahetama.
Mul on häbi Eesti meedia pärast, kes on valimatult avaldanud usukuulutajate tekste, mis on vahel nii sisutühjad, et ma tahaks lugemisele raisatud aja ja ajurakkude eest kellelegi arve esitada. Ajakirjanduseetika ei näe küll ette minimaalset kontrollitavaid-fakte-iga-lõigu-kohta mõõdet, aga äkki peaks selle siiski kehtestama, kasvõi soovituslikuna?
Ma lootsin, et see usuloosungite lehvitamine tipneb «Harta 12» nimelise pühakirjaga ning pärast seda võiks rahvakogu oma sisuliste ja tõenduspõhiste aruteludega ühiskonnas õhu puhtaks lüüa, aga nagu viimastel päevadel taas näha, siis seda pole juhtunud.
Praegu on küll tunne, nagu oleks sattunud sanitariks hullumajja, kus kamp inimesi peab endid Jeesusteks ja ülejäänud patsiendid päevad läbi tümitavad üksteist, eesmärgiga välja selgitada kes usub õiget Jeesust. Kui me saaks poliitilise debati taastada tasemel, kus me vähemalt arutame, milline patsient meenutab kõige enam Jeesust objektiivsete kriteeriumite alusel, oleks see tohutu areng Eesti ühiskonnas.
Või äkki lepiks kõik nüüd omavahel kokku, et lõpetame Eestis poliitika käsitlemise usuküsimusena ja räägime faktidest, tõenditest ja kui läheb arvamuseks, siis ütleme konkreetselt ja selgelt välja, et tegu on isikliku arvamusega? Muidu on nii, et üks usub e-valimiste võltsimist ja teine usub, et keegi saab juhiseid FSBst ning kokku tulebki ainult üks pidev müra ja üksteisele udjamine ilma aruteluta. Niimoodi head nahka ei saa. Natuke riigimehelikkust kõigilt... palun?