Reformierakonnas on juba tavaks saamas, et diskreetsus hakkab kahanema pärast seda, kui on hakanud kaduma tema hea positsioon parteis, ning siis paljastuvad tõsised süüdistused parteis toimuva kohta. Kuidas sellist sündmuste käiku vältida, arutleb TÜ riigiteaduste ja psühholoogia tudeng Sander Takis Postimehe arvamusportaalis.
Reformierakonna kohale on sünkjasmusta pilvena jõudnud järjekordne skandaal. Pea võimatu on lõplikult välja selgitada, kellel õigus ja kellel mitte. Seda põhjusel, et parteide «masinaruumis» toimuv on sihipäraselt salastatud – pole pabereid ega jutukaid erakondlasi ning seeläbi pole ka probleemi. Vahel võib aga juhtuda, et mõni parteilane tunnetab oma hierarhilise positsiooni kahanemist ja sellega paralleelselt hakkab kahanema ka tema diskreetsus. Aasta tagasi olime kirjeldatud stsenaariumi tunnistajateks Silver Meikari, nüüd Kristiina Ojulandi puhul. Miks murdus parteiline truudus nõnda äkitselt, kuidas ja millal väljendus kibestumus ning mil moel paljastab see sündmuste ahel poliitikute tegelikud huvid?
Kui Meikari juhtumis avanesid kibestumise põhjused tükkhaaval ja tagantjärgi, siis Ojulandi osas võisid kõik meediatarbijad reaalajas vaadelda, kuidas (näidis?)poomiseks võllapuu püsti aeti ja peaministri üheainsa intervjuuga ohvril põrand alt ära kaotati. Nagu alguses mainitud, on äärmiselt keeruline selgeks teha, milline oli Ojulandi roll petuskeemides, sest põhjaliku konfidentsiaalsuse tõttu puuduvad tõenäoliselt igasugused käegakatsutavad tõendid ning skandaal jääbki keerlema tasandile «minu sõna sinu sõna vastu». Süüdi või mitte, põhjust pettumiseks on endisel välisministril küllaga.
Ilmselt on pikaajalise reformierakondlasena Ojulandi mällu salvestunud nii mõnigi kompromiteeriv sündmus, mis avalikkuse eest varjus püsinud. Ta on hoidnud usaldusväärse erakondlasena infokillud vaiba all, ikka erakonna ja enda positsiooni huvides, nagu esindusdemokraatias kahetsusväärselt kombeks. Nüüd aga, rohkem kui kunagi varem, vajanuks Ojuland oma kaasvõitlejate delikaatset meelt ja taltsutatud keelt. Selle asemel reedeti ta kärmelt ja alatult.
Kui sind hüljatakse inimeste poolt, kellega sa kahe kümnendi jooksul erakonda oled ehitanud, siis on üsna arusaadav, et tekib kibestumus ning kättemaksuiha. Need kaks kahetsusväärset, aga paratamatut inimlikku omadust väljendusidki Ojulandi pressikonverentsil kuuldud-loetud lausetes: «Rikkumised on laiaulatuslikumad. Manipulatsioon on kestnud aastaid.»või «Tänane Reformierakonna juhtkond on selline, et sinna kuulub väga kitsas ringkond inimesi. Mõistlikku dialoogi ei toimu.». Uskuda võib, et see on alles algus.
Ojulandi lauseteks vormitud hoope oma koduerakonna pihta võisime kuulda alles siis, kui oli terviklikult selge, et hääletusskandaali fookuses on peaasjalikult tema. Me ei kuulnud midagi 2011. aasta teisel poolel sellest, et Reformierakonna nimekiri pandi paika Oravavõrgus - keskkonnas, mida Ojuland peab kergesti manipuleeritavaks. Me ei kuulnud 2009. aastal Ojulandilt midagi selle kohta, et silma- ja südamebussid on suitsukate paha-aimamatute pensionäride sujuvaks erakonda värbamiseks.
Mõlemad näiteks toodud seisukohavõtud on päris tõsised süüdistused, millega valimisteperioodil esinemine tähendab poliitilist enesetappu. Nüüd, kus erakondlik toetus on niikuinii olematuks kahanenud, pole põhjust ka kompraga kitsi olla. Kui kaob positsioon, siis kaob ka diskreetsus, sest erakondlikud huvid ja isiklikud huvid on parteipoolse hülgamise tõttu lahku kasvanud. Ja alles siis leiab poliitik, et oleks vajalik valijate huvisid kahjustanud sündmusi paljastada, alles siis, kui on päevselge, et erakond tema enda huvisid enam ei teeninda.
Kas selline jälgivõitu sünergia ongi esindusdemokraatias möödapääsmatu? Minu arust mitte. Täiesti arusaadav, et siseasjade avalikustamise ja laialdasema kaasamise valguses on parteil keeruline toimida. Erakond muutub kohmakamaks ning vastastel on plaanitavaid ettevõtmisi lihtsam prognoosida. Kuid paradoksaalsel kombel võib minimaalne salastatus erakondadele ka kasu tuua. Sellist kasu, mis on kaalukam kõigist ebamugavustest, mida läbipaistvus tekitada võib.
Nimelt, mida selgemad on erakonna kampaanianippide tegelikud eesmärgid, seda vähem on kompromiteerivat ja ohtlikku teavet. Mida suurem on avalikkuse informeeritus erakonnas tehtavate personali-, finants-, ja struktuursete muudatuste osas, seda vähem on kompromiteerivat ja ohtlikku teavet. Mida vähem on tundlikku infot, seda väiksem on tõenäosus, et keegi seda lekitab. Mida vähem on saladusi, seda vähem on ka huvilisi – sisejulgeolekutöötajaid, uurivaid ajakirjanikke, endisi parteilasi jne.
Lisaks, erakonnad peaksid tegema kõik endast oleneva, et vähendada oma liikmete isiklike huvide ja erakonna üldiste huvide ühte sulandumist. Kuidas peaks valija uskuma, et parteiliste ja personaalsete hüvede saavutamiseks töötav erakondlane sünnib mis tahes esinduskogus äkitselt ümber valijakeskse ja vastutustundliku rahvasaadikuna. Seega peaks tegelema erakonnaliikmete ja valijate huvide ühendamisega – loobuma suletud nimekirjadest, loobuma pseudoliikmete värbamisest, loobuma peibutuskandidaatidest, hoidma valijaga dialoogi ka väljaspool valimisperioode jne. Kõiki neid lahendusi on juba korduvalt esitatud, ei midagi uudset.
Kõlab nagu naiivne muinasjutt, aga mulle tõesti tundub, et sisuline läbipaistvus ja siiras kaasamine on pikemas perspektiivis hädavajalikud meie vabariigi esindusdemokraatia elus püsimiseks. Juhul kui erakonnad tõsiseid reforme rakendama ei hakka, jätab intelligentsem osa rahvast lihtsalt valimas käimata. Enamgi veel – tehnokraadid, haritlased ja visionäärid hakkavad riigiloomest aina enam võõranduma, sest poliitikast on saanud selline eluala, kus edukuse eelduseks pole mitte teadmised või kogemused, vaid truudus parteile ja oskus ennast õigustada. Kõigepealt peab teenima parteid, seejärel (ja seeläbi) iseennast ja kui häda tõesti käes, siis ka rahvast.
Autor on Tartu Ülikooli riigiteaduste ja psühholoogia bakalaureusetudeng, ei kuulu ühtegi erakonda ega üliõpilasorganisatsiooni.
