Homme saab täpselt aasta NO teatri tükist «Reformierakonna juhatuse koosolek», aga Reformierakond on juba jälle skandaali keskmes. Sedapuhku aastaid kestnud sisevalimiste manipuleerimise ja valimisrikkumiste pärast. Vähemalt nii väidab Reformierakonna juhi ja peaministri Andrus Ansipi poolt skandaali peasüüdlasena välja käidud partei juhatuse liige ja europarlamendi saadik Kristiina Ojuland.
See on ükskõik, kumba poolt uskuda, sest sellised süüdistused näitavad, et erakonna siseasjad on väga korrast ära. Kui uskuda, et see on levinud praktika kõigis Eesti erakondades, on kõigis erakondades asjad väga korrast ära. Ent kui me praegu ei saa uskuda sisevalimisi, siis kas edaspidi ei ole enam võimalik uskuda volikogude ja riigikogu valimisi? Kuid kui me nii peame küsima, siis mis sel juhul riigi usaldusväärsusest ja demokraatiast üldse järele jääb? Mitte midagi.
Isegi kui Kristiina Ojuland oma eilsel pressikonverentsil vaid pooltõdesid rääkis, kuulis avalikkus nüüd otseallikast – ühe erakonna juhatuse liikme ja tuntud poliitiku suu läbi –, «kuidas asjad käivad».
Skandaal algas Lääne-Virumaa piirkonnast. Piirkonnajuhina läks erakonna peakontori kriitika loomulikult Ojulandi pihta. Pole lihtsamat, kui visata välja mädanenud õunad, et hoida muidu ilusat saaki – iga peremees teeks nii.
Ent kui tõeks osutub see, et need rikkumised on palju ulatuslikumad ja kestnud aastaid, siis näeb kogu olukord välja hoopis selline, et peakontor tahtis teha Ojulandist patuoina, keda ohvriks tuues saanuks edasist avalikku huvi vältida. On ju Ojulandi näol tegemist nimeka poliitikuga, kes just äsja on sattunud tähelepanu alla oma kalli tarbimisharjumuse pärast – vähesed valijad leinavad sellist.
Kuid väide, nagu oleks see ühe või kahe piirkonna probleem, kõlab väheusutavalt. Miks just seal ja mitte mujal? Kui ühes piirkonnas manipuleeritakse häältega ja teistes mitte, siis peaks ju valijate erinev käitumismuster silma torkama? Väga lihtne on süüdlaseks teha üks, justkui omavoliliselt üliagar parteifunktsionäär. Tegelikkus on enamasti see, et nad teevad, nagu neile öeldakse.
Ojulandil on palju kaotada: sügisel on kohalikud valimised, europarlamendi valimised on tuleval aastal, ületuleval aastal valime parlamenti. Nii ei saa ta lubada, et erakonna juht seob tema nime valimisskandaaliga.
On väga tõsine etteheide Ojulandile, et ta eelistas vaikida, kuigi teadis, et partei sisevalimistega manipuleeritakse juba aastaid. Ta on Eesti poliitikas olnud piisavalt kaua piisavalt kõrgel positsioonil, et nii olulistest rikkumistest avalikult rääkida. Kui enne ei leidnud sobivat juhust, siis aasta eest pakkus Silvergate neid juhuseid küllaga. Ometi muutus erakonnas toimuv Ojulandi jaoks häirivaks alles siis, kui tema enda positsioon ohtu sattus.