Olid kunagi ajad, mida mõned väga vanad inimesed veel mäletavad. «Ma tahaksin koodus olla, kui Pääts on preesident …». Mõned rahuolematud nimetasid seda vaikivaks ajastuks, sest riigi seadused kirjutasid üpris selgelt ette, mida tohtis avalikkuses kommenteerida ja millest tuli vaikida. Teiste jaoks kandis see valitsejate järgi nimetust klikiaeg.
Nüüd on uued ajad. Vaikimine on avalikust ruumist välja tõrjutud. Kirjutada võib kõigest. Kirjutada tuleb kõigest. On kommiaeg.
See algas vist netiajakirjandusest, mille omanikud ühel hetkel leidsid, et raha saamiseks on kasulik koguda komme, mis toovad klikke, mis toovad raha. Aga teate ju seda vana lauset: tahtsime parimat, aga läks nagu ikka. Raha eriti ei tulnud, aga kommist ja klikist said meedia valitsejad. Sõjaeelse maailmaga võrreldes on muutunud ainult kliki loomus. Avalikust ja pisikesest seltskonnast sai suuremas osas anonüümne ja tohutu suur klikiarmee. Aga ma ei taha sellest kõnelda. Ma tahan kõnelda sellest, et hea algatus ei jää kunagi kasutamata.
Kunst oli kunagi elitaarne nähtus, mille keskmes oli looming. Meelelahutus oli massivärk. Kunsti maksid kinni riik, metseenid ja tegijad ise, meelelahutuse maksis kinni publik. Kunsti kohta kirjutati elitaarsetes ja tihti vaid pisikese seltskonna poolt loetavates ajakirjades kommentaare. Meelelahutuses oli ainutähtis publiku hulk. Nüüd on teised ajad. Aeg-ajalt kohtan inimesi, kellest paiskub välja tõupuhas viha selle vastu, et riik maksab kunstile peale. Sest keegi seda ju ei loe, ei vaata, ei kuula. Andke publikule seda, mida ta tahab. Siis vajutab see inimene ka maksemasina nuppe, viis klikki korraga. Aga ka kunsti sees on teised ajad. Kunstnikust on saanud suures osas kuraatori/kirjastaja jmt käpiknukk ja oma mõtteid asendab moefilosoofide tsitaatide kogu, mille vahele on pandud sendi eest sidesõnu. Pole vahet, kas see ilmub ajalehes või galerii seinal. Ruulivad klikk ja komm.
Teadus oli kunagi elitaarne nähtus, mille keskmes oli teaduslik looming. Selle vabadust kaitsesid reeglid, mille järgi näiteks valiti professor oma kohale eluks ajaks, et keegi ei saaks teda soovimatute mõtete avaldamise pärast lahti lasta. Nüüd on uued ajad. Kõige olulisemaks tegevuseks on saanud viitamine. Teadlased koguvad viiteid nagu lapsed kirjusid kirjamarke. Masinad loevad need kokku. Viidetega vehitakse nagu kaikaga, kui on vaja saada raha või ametit. Muidugi, viide pole klikk. Viide näitab, et minu töö on mingil viisil oluliseks osutunud. Viiteta töö on surnud töö. Viide on komm. On saabunud kommiprofessorite ajad. Nende kritiseerimisele on juba palju sõnu pühendatud. Sest viide ei näita üldse, kas seda tööd on ikka ka loetud. Ja viitamata töö ei pea olema hoopiski mitte lugemata ja mõjuta töö ...
Selles kriitikas on sügav tõde. Aga täiesti eesti humanitaaride kriitikast sõltumata on jää hakanud liikuma. Juba leian ma teadusajakirjade netilehtedelt nii selle, kui palju on mingit artiklit viidatud, kui selle, kui palju seda on vaadatud. Juba tehakse viidatud ja vaadatud artiklite edetabeleid. Aga nii nagu ajalehelugudes, ei pruugi need kaks ka teaduses üldse kattuda. Ja see lubab mõelda ka järgmisele sammule. On aeg astuda kommiprofessorite ajastust klikiprofessorite ajastusse.
PS. Hakkasin mõtlema, kuidas me laulaks seda vana laulu uuel ajal. Kumb on president, komm või klikk? Ja kus ma tahaksin olla.