Kindlasti pole meil vaja kadestada põhjakorealasi, kuid samas ei tasu ka viriseda, et Eestis on sant elada, sest võrreldes tolle viimse kommunismi kantsiga elame kui muinasjutus. Palk väike? Ära muretse, Põhja-Koreas ei maksta palka sootuks. Eraldatakse toiduaineid, kui eraldatakse. Vähemalt nii väidavad need, kes põhjast lõunasse on putkanud.
Selge, et Põhja-Koreasse põgenenute juttu tuleb võtta väikse lõtkuga, kuid asi on tegelikult karm. Õigemini oli paar kümnendit tagasi, kui kümnendik põhjakorealastest surnuks nälgis. Ikka ülla tuleviku nimel. Ka suur juht ja õpetaja Kim Il-sung nälgis, võideldes rahvusvahelise imperialismi vastu. Püstitati loosung «Olgem juhiga solidaarsed, söögem vaid kaks korda päevas». Ainult et süüa ei olnud suurt midagi. Mais pisteti kinni koos südamiku ja lehtedega, liha saadi konnadelt, rottidelt ja mõistagi koertelt. Ent kauaks neidki jätkus.
Raamatu autor on aastaid töötanud ajalehe Los Angeles Times Pekingi büroos ja kirjutanud arvukalt artikleid Põhja-Korea teemadel. Teose tuumiku korjas ta aga kokku neilt vähestelt, kes on sest surmariigist põgeneda suutnud.
Põhjakorealaste eluolu kirjeldusi võiks pidada värvikaks, kui need poleks raevukalt rängad. Valitsevad vaid must kõigis varjundites ja valge, sest ükski elu pole rõõmuta.
Kas ei paku rahuldust, kui avastad, et riiki on võimalik alt vedada ning sa ei pea s**aämbriga läbi linna jalutama. Just s**aämbriga, sest Põhja-Koreas pole piisavalt loomi, kes sõnnikut toodaksid ja nõnda saab iga perekond s**akogumisplaani. Kord nädalas tuli ämber kehaeritisi kogumispunkti viia – see oli vastavalt traditsioonidele pere vanema tütre ülesanne – ja üle anda. Vastutasuks sai toidutalongi. Oak-hee, kellest raamatus juttu, avastas aga, et inimsõnnikuhoidlat ei valvatud ja nii marssis ta kohale tühja ämbriga, ammutas selle hoidlast täis ja plaan oligi täidetud. Puhas rõõm!
Olgu sõnnikuga kuidas on, ent mis palju hullem – inimene on Põhja-Koreas riigi omand. Justkui tahte ja egota ese, keda saab paigutada sinna, kuhu partei heaks arvab. Sinu soov ei maksa midagi. Kui palavalt armastatud juht oma üllaste abiliste kaudu leiab, et sinust peab saama poksija, kes riigile au ja kuulsust toob, siis lähedki aastateks kodust eemale spordikooli. Ja kui targemad arvavad, et sul tuleb õppida arstiks, siis õpidki. Tundes rõõmu, et oled väljavalitu.
Toidunormid: 900 grammi teravilja söekaevuritele, 700 tehasetöölistele päevas, sünnipäeva puhul ehk ka kuivatatud kala... Kohustus kanda Kim Il-sungi rinnamärki, selle puudumine on patt... Töö ja vangilaagrid, kuhu võib sattuda ka pisipatu eest...
Ja taas pisut rõõmu, kui valitsus eraldas igale perele kolm portreed: Kim Il-sungist, tema pojast Kim Jong-ilist ning isast ja pojast koos. Kaasa anti ka valge lapp, mida tohtis kasutada vaid piltide puhastamiseks. Inspektorid käisid kord kuus kontrollimas, kas isa-poega ikka säravad rahva seinal.
Ning kas ei ole vahva tähistada isa ja poja sünnipäevi... Toidupakkides on sel puhul isegi liha ja elektrit antakse hommikust õhtuni...
Säärasest heaoluriigist, kus partei igati inimese eest hoolitseb – saate ju teravilja ja pilte – on paraku raske lahkuda, aga mitte võimatu. Tuleb hiilida üle jõe Hiinasse, sealt Mongooliasse, sealt lõunakorealaste manu. Põgenemine on risk, vahelejäämine sunnitöö või surm, õnnestumine vabadus.
Raamat
Barbara Demick
«Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas»
tõlkinud Jana Linnart
Tänapäev, 2013
332 lk