/nginx/o/2009/05/29/185850t1h1f08.jpg)
Eelmise sajandi alguses oli sinimustvalge värvikombinatsioon eeskätt Eesti Üliõpilaste Seltsi välistunnuseks. Poliitilise võitluse tandrile jõudis see esimest korda 19. oktoobril 1905, mil EÜSi trikoloori all toimunud eestlaste meeleavaldust Tartus ründasid vene marurahvuslased ja vasakpoolsed.
Taas ja veelgi jõulisemalt naasis sinimustvalge, mis vahepeal oli pidanud avalikkusest taanduma, poliitika areenile Veebruarirevolutsiooni päevil. Suurem osa 1917. aastal Eestis toimunud rahvakogunemistest leidis aset sinimustvalgete lippude all ning nüüd ei kuulunud see värvikombinatsioon enam ühele seltsile, vaid kogu eesti rahvale.
Kui esialgu lehvis rahvuslik trikoloor enamasti kõrvuti revolutsiooni punalipuga, siis mõne aja pärast hakkasid lipud teineteisele vastanduma. Ajendiks sai 18. aprillil Tallinnas toimunud hiigelrongkäik, mille ajal revolutsioonilised Vene madrused sinimustvalgeid lippe demonstrantide käest ja majadelt ära rebisid ja neid jalge alla tallasid. Seejuures oli selge, et selle mõttetu märatsemise taga seisid Eesti enamlased, kes nägid sinimustvalges rahvusliku kodanluse «klassitunnust» ja muutsid selle oma vihkamise objektiks.
Järjest teravnev poliitiline vastasseis kiirendas sinimustvalge lipu politiseerumist. Kindlasti polnud juhus, et Maanõukogu 15. novembri ajalooliste otsuste toetuseks korraldatud manifestatsioonil Tartus heisati raekojale sinimustvalge lipp.
Enesestmõistetavalt oli sinimustvalge aukohal iseseisvuse väljakuulutamisel – nii 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdul kui ka järgnevatel päevadel Viljandis, Tallinnas, Paides jm. 25. veebruaril tõusis rahvuslik trikoloor esimest korda ka Pika Hermanni torni, heiskajateks 3. Eesti polgu ohvitserid eesotsas hilisema kolme Vabadusristi kavaleri Johan Schmidtiga.
Alates veebruarist 1918 võib rääkida sinimustvalgest kui Eesti riigilipust de facto, ehkki juriidiliselt jäi riigilipp toona määratlemata. Ajutine Valitsus otsustas küll juba 21. novembril 1918 esitada Maanõukogule määruse Eesti riigilipu kohta (Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilillesinine), must ja valge horisontaalses järjekorras), kuid ei Maanõukogu ega Asutav Kogu jõudnud määruse kinnitamiseni. Rahvas oli aga sinimustvalge riigilipuna omaks tunnistanud ning kogu Vabadussõda käis just nende värvide all.
Aastail 1919–22 vallandas riigilipu küsimus ajakirjandusliku sulesõja, milles lõid kaasa mitmed tuntud tegelased (Johan Pitka, Karl August Hindrey, Juhan Luiga jt). Peaasjalikult võtsid sõna need, kes soovisid senise lipu muutmist.
Etteheiteid leidus mitmesuguseid: tegemist olla mitte kogu rahvale, vaid ühele seltsile kuuluva lipuga, kasutatav värvikombinatsioon olevat liiga sünge ja nukker ning kunstimaitseliselt mitte sobilik, kaugelt olevat raske lipu värve tuvastada jne. Pakuti välja rohkesti uusi lipukavandeid, neist mõned õige iseäralikud.
1922. aasta algul koostas valitsus lipuseaduse eelnõu, soovides seadustada eraldi rahvuslipu (sinimustvalge) ja riigilipu. Viimase osas pakuti välja kaks lahendust: kas endine Eestimaa rüütelkonna lipp – valge-violetne-roheline trikoloor – või põhjamaine ristilipp – valge rist sinisel põhjal.
Viimase puhul omakorda oli valida kahe variandi vahel: kas lipuvardapoolne ülemine nelinurk peaks olema musta värvi, valge viieharulise tähega keskel, või ühtlaselt sinine ja kümme valge viieharulise tähega.
Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjon leidsid, et otstarbekam on piirduda ainult riigilipuga ning jääda truuks nii senisele värvivalikule (sinimustvalge) kui vormile (horisontaalsed laiud). Kuid lähtudes praktilistest (meresõidu) vajadustest soovitati lippu pisut «kohendada» – asetada valge laid sinise ja musta vahele. Sellisel kujul jõudis ettepanek juunis 1922 riigikogu ette.
Parlamendi kõnetoolis ei võtnud muutmisettepaneku toetuseks sõna mitte keegi, küll aga andsid endast märku muutmise vastased, sh Jaan Tõnisson. Seaduseelnõu lõpphääletamisel jäid peale senise lipu pooldajad – 20 häält muudatuse vastu ja 15 nende poolt – ning 16. juulist 1922, mil seadus jõustus, sai Eesti Vabariik lõpuks riigilipu de jure.